Lastemajja pöördunute arv on aasta-aastalt kasvanud
Lastemajja pöördunute arv on aasta-aastalt kasvanud
05.04.2023 | 10:23
Sotsiaalkindlustusameti lastemajadesse, kuhu jõuavad seksuaalselt väärkoheldud, selle kahtluse või kahjustava seksuaalkäitumisega lapsed, pöörduti 2022. aastal 631 lapse murega. See on ligi saja lapse võrra enam kui tunamullu.
„Et inimesed märkavad ja kahtluste korral meiega ühendust võtavad, on väga tänuväärne. Lastevastane seksuaalvägivald on kõige varjatum kuriteoliik, mis puudutab elu jooksul pea iga viiendat last. Julgustame igaüht väiksemagi lapse seksuaalse väärkohtlemise kahtluse korral lastemaja poole pöörduma. Ainult nii jõuab vajalik tugi iga lapseni, kes seda vajab. Parem kaitsta kui kahetseda,“ kutsub sotsiaalkindlustusameti lastemajateenuse juht Anna Frank inimesi üles väärkoheldud lapsi märkama ja neist teada andma. „Kui laps on kuriteoohver, peab teenus ja sellega kaasnev tugivõrgustik olema lapsele lähedal ja kiiresti kättesaadav.”
Lastemajateenuse vajalikkust näitavad järjest kasvavad pöördumiste arvud: kui 2017. aastal oli pöördumisi 132, 2018. aastal 241, 2019. aastal 402, 2020. aastal 428, 2021. aastal 534 lapse osas, siis mullu oli pöördumisi 631.
2022. aastal lastemajja pöördunud laste keskmine vanus oli 11 eluaastat. Enim pöördusid noored vanuses 14–17. Lisaks oli pöördunute hulgas 53 eelkooliealist, kelle puhul oli tegu valdavalt peresisese seksuaalse väärkohtlemise kahtlusega.
Tüdrukuid oli mullu lastemajast abi saanute hulgas 66% ja poisse 34%. Eesti keelt kõnelevaid lapsi tuli lastemajja 80%, vene keelt kõnelevaid lapsi oli 19%. Lastemajja jõudis ka 1% mõnes muus keeles kõnelevat last.
„Järjepidev teavitus- ja ennetustöö on vajalik kõikides elanikkonna rühmades, sealjuures on oluline jälgida, et info jõuaks ka venekeelse sihtrühmani. Teemat varjutava vaikuse murdmine ja teadlikkuse tõstmine ühiskonnas on aeganõudev protsess, mille nimel teeme aktiivset teavitustööd nii lasteaedades, koolides kui kogukondades,“ lisas Frank.
Möödunud aastal pöörduti peamiselt lapse seksuaalse väärkohtlemise kahtlusega (53%) ja kahjustava seksuaalkäitumisega (24%). Ülejäänud pöördumiste puhul oli tegemist kas lapse füüsilise väärkohtlemise kahtluse või pöördunute, sealhulgas lapsevanemate, spetsialistide ja noorukite nõustamisega erinevatel seksuaalsusega seotud teemadel.
Võrreldes varasemate aastatega suurenes mullu kohalike omavalitsuste ja teiste lastega töötavate spetsialistide pöördumiste osakaal. Suur hulk pöördumistest jõudis lastemajja ka läbi sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefoni 116 111. Lastemajja jõudnud juhtumid lahendati koostöös politseiga.
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitse grupi juhi Reimo Raiveti sõnul on iga kodanikul kohustus kaitsta lapsi, et neile saaks tagatud turvaline ja hoitud lapsepõlv. „Julgustan inimesi teavitama lastest, kelle puhul esineb kahtlus, et lapsega võib koduseinete vahel toimuda midagi ääretult koledat. Lastemajja ei jõua ainult seksuaalselt väärkoheldud lapsed, aeg-ajalt satuvad sinna ka lapsed, kes vajavad teiste spetsialistide abi. Seetõttu ei tasu karta ka neid olukordi, kui teavitate ja info ei vasta tõele, vaid sootuks vastupidi saame lapse oma murega suunata õige inimese juurde,“ lisas Raivet.
Esimene lastemaja avati 2017. aastal Tallinnas. Täna tegutsevad lastemajad lisaks Tartus, Jõhvis ja Pärnus. Teenuse eesmärk on aidata seksuaalselt väärkoheldud lapsi nii, et kriminaalmenetlustoimingud oleksid lapsesõbralikud ega põhjustaks niigi tasakaalust välja viidud lastele lisatraumasid.
Lastemajades töötavad lapse heaolu nimel eri spetsialistid: lastekaitsetöötaja, politsei, arst, psühholoog ja paljud teised. Lastemaja meeskond hindab lapse olukorda ja abivajadust, uurib juhtumit ning pakub lapsele vajalikku abi.
Kontaktid:
- Sotsiaalkindlustusameti lastemaja on infotelefonil 5854 5498 kättesaadav esmaspäevast neljapäevani 8–17, reedel 8–15.30 või e-kirjaga info@lastemaja.ee
- Muudel aegadel saab pöörduda sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefonile 116 111 või info@lasteabi.ee
- Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste kontaktid: Seksuaalvägivald | Palunabi
- Hädaohu korral tuleb helistada hädaabinumbril 112.
https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/uudised/lastemajja-poordunute-arv-aasta-aastalt-kasvanud
05.04.2023 | 10:23
„Et inimesed märkavad ja kahtluste korral meiega ühendust võtavad, on väga tänuväärne. Lastevastane seksuaalvägivald on kõige varjatum kuriteoliik, mis puudutab elu jooksul pea iga viiendat last. Julgustame igaüht väiksemagi lapse seksuaalse väärkohtlemise kahtluse korral lastemaja poole pöörduma. Ainult nii jõuab vajalik tugi iga lapseni, kes seda vajab. Parem kaitsta kui kahetseda,“ kutsub sotsiaalkindlustusameti lastemajateenuse juht Anna Frank inimesi üles väärkoheldud lapsi märkama ja neist teada andma. „Kui laps on kuriteoohver, peab teenus ja sellega kaasnev tugivõrgustik olema lapsele lähedal ja kiiresti kättesaadav.”
Lastemajateenuse vajalikkust näitavad järjest kasvavad pöördumiste arvud: kui 2017. aastal oli pöördumisi 132, 2018. aastal 241, 2019. aastal 402, 2020. aastal 428, 2021. aastal 534 lapse osas, siis mullu oli pöördumisi 631.
2022. aastal lastemajja pöördunud laste keskmine vanus oli 11 eluaastat. Enim pöördusid noored vanuses 14–17. Lisaks oli pöördunute hulgas 53 eelkooliealist, kelle puhul oli tegu valdavalt peresisese seksuaalse väärkohtlemise kahtlusega.
Tüdrukuid oli mullu lastemajast abi saanute hulgas 66% ja poisse 34%. Eesti keelt kõnelevaid lapsi tuli lastemajja 80%, vene keelt kõnelevaid lapsi oli 19%. Lastemajja jõudis ka 1% mõnes muus keeles kõnelevat last.
„Järjepidev teavitus- ja ennetustöö on vajalik kõikides elanikkonna rühmades, sealjuures on oluline jälgida, et info jõuaks ka venekeelse sihtrühmani. Teemat varjutava vaikuse murdmine ja teadlikkuse tõstmine ühiskonnas on aeganõudev protsess, mille nimel teeme aktiivset teavitustööd nii lasteaedades, koolides kui kogukondades,“ lisas Frank.
Möödunud aastal pöörduti peamiselt lapse seksuaalse väärkohtlemise kahtlusega (53%) ja kahjustava seksuaalkäitumisega (24%). Ülejäänud pöördumiste puhul oli tegemist kas lapse füüsilise väärkohtlemise kahtluse või pöördunute, sealhulgas lapsevanemate, spetsialistide ja noorukite nõustamisega erinevatel seksuaalsusega seotud teemadel.
Võrreldes varasemate aastatega suurenes mullu kohalike omavalitsuste ja teiste lastega töötavate spetsialistide pöördumiste osakaal. Suur hulk pöördumistest jõudis lastemajja ka läbi sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefoni 116 111. Lastemajja jõudnud juhtumid lahendati koostöös politseiga.
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitse grupi juhi Reimo Raiveti sõnul on iga kodanikul kohustus kaitsta lapsi, et neile saaks tagatud turvaline ja hoitud lapsepõlv. „Julgustan inimesi teavitama lastest, kelle puhul esineb kahtlus, et lapsega võib koduseinete vahel toimuda midagi ääretult koledat. Lastemajja ei jõua ainult seksuaalselt väärkoheldud lapsed, aeg-ajalt satuvad sinna ka lapsed, kes vajavad teiste spetsialistide abi. Seetõttu ei tasu karta ka neid olukordi, kui teavitate ja info ei vasta tõele, vaid sootuks vastupidi saame lapse oma murega suunata õige inimese juurde,“ lisas Raivet.
Esimene lastemaja avati 2017. aastal Tallinnas. Täna tegutsevad lastemajad lisaks Tartus, Jõhvis ja Pärnus. Teenuse eesmärk on aidata seksuaalselt väärkoheldud lapsi nii, et kriminaalmenetlustoimingud oleksid lapsesõbralikud ega põhjustaks niigi tasakaalust välja viidud lastele lisatraumasid.
Lastemajades töötavad lapse heaolu nimel eri spetsialistid: lastekaitsetöötaja, politsei, arst, psühholoog ja paljud teised. Lastemaja meeskond hindab lapse olukorda ja abivajadust, uurib juhtumit ning pakub lapsele vajalikku abi.
Kontaktid:
- Sotsiaalkindlustusameti lastemaja on infotelefonil 5854 5498 kättesaadav esmaspäevast neljapäevani 8–17, reedel 8–15.30 või e-kirjaga info@lastemaja.ee
- Muudel aegadel saab pöörduda sotsiaalkindlustusameti lasteabitelefonile 116 111 või info@lasteabi.ee
- Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuste kontaktid: Seksuaalvägivald | Palunabi
- Hädaohu korral tuleb helistada hädaabinumbril 112.
„Teismeline on asenduskodus nii harjunud, et ei tahagi enam hooldusperre minna” – lastekaitsjate müüdid ja tegelikkus
„Teismeline on asenduskodus nii harjunud, et ei tahagi enam hooldusperre minna” – lastekaitsjate müüdid ja tegelikkus
21.02.2023
Levinumad müüdid, aga ka reaalsed olukorrad, mis takistavad kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistil last asenduskodust hooldusperre paigutamast. Mõtted ja soovitused on kirja pandud Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna poolt.
„Sobivaid hooldusperesid ei ole“
See on pigem müüt, kuigi mõnikord ka reaalsus. Kui täna pole sobivat peret, ei tähenda see, et homme ei ole. Tuleb meeles hoida, et perede register STAR on pidevas muutumises, uusi peresid tuleb pidevalt peale. Seetõttu on oluline, et töö sobivaima hoolduspere otsinguil ei katkeks. Pöördu sotsiaalkindlustusameti (SKA) perede hindajate poole ja küsi nõu.
Hooldusperede registris STAR on 2023. aasta veebruari seisuga ootel 36 sobivaks hinnatud peret, kes on kõik valmis pakkuma kodu seda vajavale lapsele. Pered on erinevad – oma koosseisult ja geograafiliselt asukohalt, aga neid kõiki ühendab valmisolek ja soov avada oma koduuksed ja südamed hooldusperet vajavale lapsele. Registrist võib leida peresid, kes on valmis hooldama erinevaid lapsi – ka teismelisi või erivajadusega lapsi, pikemaajaliselt või ka lühiajaliselt.
Alati tasub proovida peret leida ka neile lastele, kellele see esmapilgul tundub võimatu. Näiteks leidis 2022. aastal oma kodu kahe pere 3 õde-venda, kes olid pikalt asenduskodus elanud ja osad lastest juba teismelised. Pere on leidnud puudega lapsed, haiged lapsed. Kui täna sellist peret pole, siis võib-olla saab hinnatuks selline pere homme.
„Laps ei ole enam koolieelik, pole mõtet talle peret otsida“
See on müüt. Perede valmisolek on erinev ja pere on leidnud omale eri vanuses lapsed.
On mitmeid näiteid, kus kooliealised lapsed, ka teismelised ja isegi hilisteismelised, on läinud perre ning seal hästi kohanenud. On tõsi, et mida väiksem on laps, seda suurem on ka valik peredest, aga ka suuremate laste puhul ei tasu loobuda üritamast.
„Teismeline on asenduskodus nii harjunud, et ei tahagi enam hooldusperre minna”
Mitte kunagi ei ole hilja otsida lapsele peret! Suheldes asendushooldusel olevate teismelistega selgub, et väga paljud hinges ootavad oma peret. Kõik lapsed vajavad oma ellu üht turvalist täiskasvanut, keda usaldada. Näiteks kui üks 17aastane läks asenduskodust perre, ütlesid teised noored, kes koos temaga samas asenduskodus kasvasid: „Sul on nii vedanud!“.
Oluline on rääkida avameelselt kõigepealt noore endaga – millised on tema mõtted, ootused ja valmisolek uue perega kohtuda? Laps on iseenda ekspert!
„Laps on asenduskodu kasvatajasse või perevanemasse juba kiindunud ja ma ei taha seda sidet lõhkuda“
Ükski asendus- ega perekodu ei asenda lapsele päris kodu ja päris vanemaid. Hooldusperes on lapsel märksa suurem võimalus leida omale kogu eluks armastavad vanemad. Oluline on, et kui laps on asumas elama hooldusperre, seletataks talle eakohaselt, miks ta perevanemast ja perekodust (või asenduskodust) lahkub, kuhu elama asub, kas kohtub veel perevanemaga jne. Kõik last ümbritsevad täiskasvanud peavad lapse huvides tegema koostööd ja rääkima lapsele sama juttu.
Aastaid hooldusperes elanud lapsel on suurem tõenäosus täiskasvanuna pöörduda toe ja abi saamiseks oma hoolduspere vanemate poole. Ka oma sünnipäevi ja jõule või oma lapse sündi tähistatakse pigem hoolduspere vanemate kui kunagise kasvatajaga. Näiteks on asenduskodus üles kasvanud ja kõrgkooli õppima läinud noored toonud välja, et jõuluvaheaegadel lähevad teised tudengid ühikast koju, aga neil pole aga kuhugi minna – kunagisse asenduskoju nad kaheks nädalaks minna ei saa.
Ei maksa ka unustada, et perevanem käib perekodus ja kasvataja asenduskodus tööl. Ühel hetkel võivad nad aga töökohta vahetada või pensionile minna. Hooldusperes on aga vanem(ad) alati olemas. Nii anname lapsele võimaluse saada turvalised peresidemed kogu eluks.
„See pole minu töö otsida lastele hooldusperesid, see on SKA töö“
SKA tegeleb küll uute hooldusperede leidmisega, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja aga laste neisse peredesse paigutamisega.
Lastekaitsetöötajana on Sinu töö otsida lapsele sobiv asendushoolduse vorm – kas asenduskodus või hooldusperes. Võimalusel tuleb eelistada alati perepõhist asendushooldust, et laps kasvaks mõnes just talle sobivas peres. SKA aitab lastekaitsespetsialisti sobiva hoolduspere leidmisel, pöördu julgelt meie poole!
Selleks, et perede valik vanemliku hooleta lastele oleks võimalikult suur ja et lapsed saaksid kasvada peredes, on vaja, et SKA ja KOV-id oma jõud ühendaks ja koostööd teeks.
SKA on teinud viimastel aastatel omalt poolt palju, et kasuvanemlusest meedias rohkem räägitaks. Küllap oled märganud tele– ja raadiosaateid ning lugenud artikleid – kõik need aitavad asendushoolduse temaatikat normaliseerida, tabusid murda ja uusi hooldusperesid juurde leida.
Eelmisel aastal jõudis SKA-sse hooldusperede hindamisse tänu omavalitsustest saadud infole või soovitustele vaid pisut vähem kui 10% peredest. Need pered tõid välja, et neile on oluline, kui kohaliku valla või linna lastekaitsetöötaja selgitab, kes on need lapsed, kes vajavad uut peret, miks osad lapsed vajavad hooldusperet või kuidas omavalitsus hooldusperesid toetab.
Tulevaste hooldusperedeni on võimalik jõuda läbi artiklite maakonnalehtedes ning erinevate info- ja perepäevade kaudu. Soovitusi, kuidas kohalikul tasandil uusi hooldusperesid leida ja kuidas erinevaid teavitusmaterjale ja metoodikaid kasutada, leiad siit: “Kuidas saab kohalik omavalitsus aidata hooldusperesid leida?”. Just Sina tead, millised on sinu linnas või vallas need üritused, organisatsioonid või meediakanalid, mille kaudu kohalikele inimestele hoolduspereks saamise võimaluste kohta infot jagada. Kui aitad kaasa oma piirkonnast hooldusperede leidmisele, on sul hiljem võimalik vajadusel valida lapsele sobiv hoolduspere enda lähikonnast.
„Ma ei tea ega tunne seda hooldusperet, pole nende inimestega kohtunud.“
Koostöö ja usaldus tulevad ajaga. Paljudel juhtudel ei tunne lastekaitsetöötaja ju ka asenduskodu kasvatajaid või perekodu perevanemaid. Lapse huvides on püüda leida talle sobiv hoolduspere ja selleks on vajalik eeltöö – info kogumine ja tutvumine. Esimestel sammudel on SKA spetsialist abiks.
Suhtle kõigepealt SKA spetsialistiga, kes on selle hoolduspere pereuuringu ja hindamise läbi viinud. Tema tunneb peret hästi ja oskab su küsimustele vastata ning pere valmisolekut erinevateks variantideks hinnata ja kirjeldada. Saate ka koos arutada, kuidas esmane eelkohtumine perega kõige sobivamalt korraldada. Ka pere jaoks on sinuga tutvumine oluline ja vajalik.
„Mul on hooldusperedega negatiivseid kogemusi ja ma ei usalda neid enam“
On mõistetav, et negatiivsed kogemused teevad ettevaatlikuks. Aga on ka palju väga häid lugusid, kus laps on saanud endale hooliva ja armastava pere. Tutvu hooldusperede lugudega veebilehel hoolduspere.ee.
Kui laps eraldatakse perest, tulevad temaga kaasa ta minevik, valud ja ootused. Ka asendus- või perekodus pole kõik sellise lapse jaoks alati ideaalne. Kui sa kardad, et hooldusperes lähevad asjad halvasti, siis mõtle, mida sa ise lastekaitsjana selle vältimiseks teha saad.
Hooldusperede hindamine ja ettevalmistus on pikk, põhjalik ja mitmetasandiline protsess. Pered, kes läbivad hindamise ja koolituse, on saanud hea ettevalmistuse. Samas aga ei saagi ühel ajahetkel tehtud hindamine ennustada täpselt ette, kuidas kujuneb olukord, kui konkreetne laps on peres. Seetõttu on lapse perre saabudes väga oluline lapse ja pere jätkuv toetamine ning igakülgne koostöö. Nii on võimalik negatiivseid kogemusi ennetada.
Kui oled lapse hooldusperesse paigutanud, hoolitse kindlasti selle eest, et perel oleks järjepidevalt kõrval toetav võrgustik – hoia ise lapse ja perega regulaarselt ühendust. Suhtle kindlasti ka lapsega eraldi ja räägi temaga lihtsal lapsepärasel moel tema elust, et saada aru, kuidas tal päriselt peres läheb. Paku perele võimalusi end täiendada, suhelda teiste kasuperedega, kasutada tugiteenuseid. Lapse ja hoolduspere kokkuviimisest, kohanemisest ja mõlema osapoole abistamisest oleme kirjutanud ka SKA kodulehelt leitavas juhises.
„Lapse sünnivanemate õigusi puudutavad kohtumenetlused on pikad ja kogu aeg on õhus võimalus, et laps läheb tagasi oma sünniperre. Ma parem ei paigutagi teda hooldusperre“
Kohtuveskid jahvatavad tõepoolest aeglaselt, aga lapse elus on iga aasta, kuu ja päev olulised – kui laps saab elada turvaliselt hooldusperes või kriisihooldusperes, siis see on tema jaoks parem lahendus kui näiteks turvakodus viibimine, sest perekeskkonnas saab laps rahulikumalt ja suurema toega taastuda traumast, mida ta perest eraldamine on talle põhjustanud.
Kohus tugineb oma otsuste tegemises tugevalt lastekaitsetöötaja arvamusele ja tõendusmaterjalidele. Seega on sinul väga oluline roll selles, milliseks kujuneb kohtuotsus, sh suhtluskord. Kui vajad tuge kohtule põhistatud arvamuse koostamisel, siis pöördu julgelt SKA Laste heaolu osakonna nõustamistalituse konsultantide poole.
„Hoolduspere pole valmis lapsest loobuma, kui sünnipere on taas võimeline ise last kasvatama“
Hoolduspere on koolitatud ja selleks võimaluseks ette valmistatud. Aga tuleb arvestada, et isegi kui hoolduspere on teadlik, et eksisteerib võimalus, et laps läheb oma sünniperre tagasi, siis kui see päriselt toimub, on see perele tõenäoliselt ikkagi raske kogemus. Paku perele kindlasti sellises olukorras tuge – psühholoogilist nõustamist või supervisiooni, kogemusnõustamist ning ole ka ise valmis pere mõtteid ja tundeid kuulama ning aktsepteerima. Seejuures ära unusta hoolitseda ka enda eest ning küsi ka oma tööandjalt neis olukordades supervisiooni või psühholoogi võimalust.
Kahjuks ei ole asendushoolduse valdkonnas alati ideaalseid lahendusi, kuid see ei tähenda, et ei peaks pakkuma lastele peres kasvamise võimalust.
„Hoolduspere pole valmis toetama lapse suhtlemist sünniperega“
Arusaadavalt on see keeruline teema. Kui lapsed on perest eraldatud, siis on selleks väga mõjuv põhjus olnud. Hoolduspered läbivad hindamise protsessis koolituse, kus suhtlusest sünniperega räägitakse, seega on neil vastav info ja ettevalmistus olemas.
Ära unusta, et sünniperega suhtlemine on eelkõige lastekaitsetöötaja roll. Hoolduspere peamine ülesanne on keskenduda lapsele, tema heaolu tagamisele, ka lapse toetamisele enne ja pärast bioloogiliste vanematega kohtumist. Et hoolduspere seda suudaks, ära pane talle liiga rasket koormat sünniperega suhtlemises, mis võib olla emotsionaalselt ja korralduslikult raske ning milleks perel ei pruugi olla ka piisavalt pädevust. Sina lastekaitsetöötajana saad kõige paremini hinnata, milline on bioloogilise vanema/lähedase seisund: kas, kuidas, kus ja mil viisil tuleks korraldada tema kohtumine lapsega, et olla veendunud, et see on lapse jaoks ohutu ja turvaline. Vähemalt alguses ole kindlasti kohtumiste juures.
Kui laps on uue elukorraldusega harjunud ning hoolduspere on valmis võtma suuremat rolli suhetes bioloogiliste lähedastega, siis arutage see põhjalikult läbi ja leppige täpselt kokku selline rollijaotus, mis kõigile sobib. Perel peab olema võimalik küsida ning saada sinult abi ja nõu, kui see suhtlus toob perele või lapsele kaasa liiga raskeid katsumusi.
Hoolitse selle eest, et pere oleks teadlik lapse identiteedi tähtsusest tema tervikliku arengu jaoks. Julgusta peret osalema elulootöö metoodikat tutvustavatel koolitustel ja üritustel ning paku selleteemalisi materjale. Kui pere mõistab, miks on lapsele oluline bioloogiliste sugulastega kontakti hoidmine, on nad ka paremini valmis seda kontakti toetama.
„Oleks mugavam, kui hoolduspere elaks minu ja lapse bioloogilise pere lähedal, aga meie piirkonnas pole ühtki sobivat hooldusperet“
Arusaadav, aga prioriteet peaks olema ikkagi lapse heaolu. Sama lugu on tegelikult ka asendus- või perekodusse paigutamisega, sest igas kohalikus omavalitsuses või maakonnas ei ole ju ka neid.
Lapsega kohtumiste korraldamine võib olla küll logistiliselt ebamugav, aga paljude lastekaitsetöötajate praktika näitab, et see pole siiski ülemäära keeruline. Laste ja peredega kohtumised ühildatakse näiteks teiste kohtumiste või käikudega mujal linnas või vallas. Laste ja peredega pidevaks suhtlemiseks kasutatakse helistamist, videokõnesid, sotsiaalmeediat vms – nii, nagu kokku lepitakse. Tehakse head koostööd peretoetajaga, kes on vahendajaks ja sillaks pere ja lastekaitsetöötaja vahel.
Teatud juhtudel võib lapse sideme säilitamine kodukohaga olla lapse heaolu seisukohast väga oluline, kui tal on kodukohas keegi, kes talle turvatunnet ja stabiilsust pakub. See võib kaaluda üles hooldusperes kasvamise hüved. Kui aga laps on küll harjumuspärases keskkonnas (kool, trenn), kuid need ei paista eriliselt silma kui lapse jaoks tugitalad ning laps elab asenduskodus, on vaja kaaluda, kui palju laps ikkagi kodukohas elamisest võidab. Ehk oleks tal parem kasvada üles teises piirkonnas hooldusperes ja luua uued pikaajalised suhted. Mõnel puhul on lapse huvides just see, et ta saaks elada, taastuda ja uusi sidemeid luua oma eelmisest kodukohast kaugel.
„Lapse suhtluskord oma sünnivanematega ei soosi lapse kaugemale viimist“
Mõnedel juhtudel on kohus määranud suhtluskorra bioloogiliste vanematega. Lapse kaugemale hooldusperre paigutamine muudaks suhtluskorra täitmise keeruliseks.
Suhtluskorra tagamiseks saab otsida aga lahendusi, mis oleksid lapse huvides. Näiteks võivad bioloogilised vanemad sõita lapsele lähemale, kohtumine võib toimuda poolel teel. Alati ei pea olema laps see, kes sõidab kaugele, et tagada suhtlusõigust. Siin avaneb ka võimalus hinnata, kui palju on bioloogilised vanemad valmis oma elu muutma ning lapse huvidest lähtudes toimetama.
“Ma ei saa lahutada õdesid-vendi, aga pole peresid, kes oleks valmis võtma oma koju kaks või enam last”
Tähtis on meeles pidada, et iga juhtum on unikaalne, iga lapse ja pere lugu erinev ning ka parimad lahendused võivad olla erinevad. Näiteks on nii lapsendajate kui ka hooldusperede registris peresid, kes on valmis võtma oma perre kaks või koguni kolm ühe pere last. Selliseid häid näiteid on meil nii 2022. kui ka varasematest aastatest. Iga juhtum on individuaalne ning siin tuleb koosmõjus hinnata lapse vajadusi ja perede valmisolekut. Alati võib nõu ja toe saamiseks pöörduda SKA spetsialistide poole.
Mõnikord peabki ühe pere lapsed üksteisest eraldama. Näiteks siis, kui õdede-vendade vahel puudub side või nad kahjustavad üksteist.
On ka näiteid, kus ühe pere lapsed on asunud elama kahte hooldusperre, kes suhtlevad omavahel tihedalt ja lastel säilib omavahel kontakt. Kui on teada, et ühe pere lapsed vajavad mitut hooldusperet, saab lastekaitsetöötaja otsida peresid, kes elaksid piisavalt lähestikku ja oleksid valmis tihedalt suhtlema.
„Samasooliste vanematega pered – ma ei tunne ühtegi sellist ja üleüldse, mida arvata, kui geipaar tahab hakata poisile hoolduspereks?“
Kõik pered, ka samasoolised paarid, läbivad ühesuguse hindamis- ja ettevalmistusprotsessi. Samast soost vanematega peresid on hooldusperede registris vähem, ilmselt seetõttu sa ei tunnegi neid, aga nad on olemas ja nad on võrdväärsed kõikide teiste peredega.
Inimeste sugu ega seksuaalne enesemääratlus ei mõjuta seda, kuidas nad tulevad nii emotsionaalselt kui ka praktiliselt toime lastele kodu ja armastuse pakkumisega ning nende arendamise ja kasvatamisega. See, kas hoolduspere vanemateks on kaks meest või kaks naist ning milline on nende seksuaalne identiteet, ei saa mõjutada otsust, kas suunata laps sinna perre elama või mitte. Laste ja perede kokkuviimine eeldab kogumis hindamist (võimalused, mõlema osapoole valmisolek, toe saamise võimalused jne).
Teistes Euroopa riikides on juba aastaid kasvanud lapsed samast soost vanematega hooldusperedes, kus nad saavad vajalikku tuge, tähelepanu ja hoolitsust. On täheldatud, et samasoolised hoolduspered on rohkem avatud lapse erivajaduste osas.
„Hooldusperega tuleb mulle tööd juurde, pean kogu aeg hakkama selle perega suhtlema“
Tõsi, kui omavalitsuse eestkostel olev laps läheb elama hooldusperre, siis tuleb jätkuvalt ja pidevalt selle lapse ja perega suhelda, neid vajadusel toetada, nõustada, otsida ja leida toetavaid teenuseid. Aga sama on ka siis, kui laps hakkab elama asendus- või perekodus – lapse eestkostjana pead olema igal juhul huvitatud ja kursis, kuidas lapsel päriselt läheb ning suhtlema nii lapse endaga kui ka teda kasvatavate inimestega. Vahe on selles, et kui laps elab peres, siis on see tema jaoks parim võimalus, sest lapse loomulik kasvu- ja arengukeskkond on perekond.
„Tulevased hoolduspered ei tea, et kui katki need lapsed on… Äkki nad ei saa hakkama nii traumeeritud lastega?“
Registris olevad hoolduspered on läbinud nii hindamise kui ka ettevalmistava PRIDE-i koolituse, kus traumateemat käsitletakse. PRIDE-i koolitajad ja SKA spetsialistid hindavad kriitiliselt, kas antud pere sobib hoolduspereks või mitte. Iga pere osas on eeltöö tehtud ja tööriistad kaasa antud. Lisaks saavad pered, kes alles ootavad last perre, osaleda juba tugigruppides ja koolitustel, mida koordineerib SKA.
On tõsi, et kui laps perega liitub, võib aja möödudes tekkida ootamatuid tundeid ja olukordi, milleks pere ei ole osanud valmistuda või eelnevalt kõike läbi mõelda. Lapsed arenevad ja kasvavad ning ühtlasi töötavad nad turvalises keskkonnas läbi oma varasema elu valusaid kogemusi. See on ühest küljest loomulik ja ootuspärane, aga võib ka tekitada kasuperes nõutust. Selleks ongi tugigrupid, tugiteenused ja regulaarne kontakt lastekaitsega, kes keeruliseks kujunevat olukorda hindab ja nõuandeid ning teenuseid pakub. Kui näed, et pere vajab tuge lapse traumakogemuse mõistmisel ja lapse toetamisel, aruta näiteks tugiteenuste osutajatega või SKA spetsialistiga, millist koolitust, nõustamist või muid arenguvõimalusi ja tuge perele pakkuda.
Loe ka: Hoolduspere vanem peab olema nii tugev, et tema armastus raviks.
„Keelebarjäär! Ei leidu ju piisavalt venekeelseid hooldusperesid”
See on tõsi, et venekeelseid hooldusperesid on vähem, aga neid on. Meil on hooldusperede registris ka peresid, kes ootavad peresse nii eesti- kui venekeelseid lapsi.
„Ma ei saa paigutada venekeelset last eestikeelsesse perre”
Iga lapse lugu tuleb eraldi vaadata, ühtset lähenemist pole. Mõnikord on lapse emakeel nii tugevasti seotud tema identiteediga, et selle murdmine ei kaalu üles isegi perekonnas kasvamise eelist. Teinekord on aga laps juba kohanenud kakskeelse keskkonnaga ja sellistel juhtudel tasub igal juhul kaaluda eestikeelset hooldusperet, kui sobivat venekeelset ei leidu. Hoolduspered on koolitatud lapse päritolu ja identiteeti hoidma ja väärtustama. Isegi kui laps hakkab kasvama eestikeelses keskkonnas, saab ta olla teadlik oma juurtest ja bioloogilise pere loost.
„Hooldusperel on õigus lapsest loobuda. Äkki nad mõtlevad ümber ja annavad lapse tagasi?“
Kahjuks on tõesti selliseid juhtumeid vahel olnud, aga on ette tulnud ka seda, et asendus- või perekodu lõpetab lepingu, kui tegemist on nö väga keerulise lapsega.
Siinkohal on oluline lapse hooldusperre minekule eelnev töö – et pere teaks võimalikult palju lapse vajaduste kohta ja et laps jõuakski tema jaoks kõige sobivamasse perre. Ole aus nii SKA spetsialistiga, kui tema poole pere leidmiseks pöördud, kui ka perega. Seejärel on oluline koostöö hooldusperega, sh tugi lapsele ja perele, mis toimib ka ennetusena, et probleemid ei saakski nii suureks kasvada, et pere näeb ainuvõimalusena lapsest loobumist.
Soovita alustavale perele kindlasti peretoe teenust ja vajadusel aita perel peretoetajaga ühendust saada (vajadusel suhtle sel teemal SKA peaspetsialistiga). Peretoetaja aitab perel uue olukorraga toime tulla, raskusi ennetada ja nendeks valmistuda. Nii on võimalik ennetada probleemide kuhjumist ja kurbi tagajärgi. Oluline on, et laps saaks vajalikke teenuseid ning pere ei jääks oma murede ja küsimustega üksi – selle ärahoidmiseks on parim võimalus tihe kontakt ja siiras suhtlus perega.
Ei tasu alahinnata ka pere ressursside küsimust – kui lapse vajadused nõuavad perelt olulist pühendumist nii aja kui energia mõttes, hoolitse selle eest, et perel oleks selleks reaalsed võimalused. See võib tähendada perele keskmisest kõrgema tasu maksmist või puhkuse võimaldamist (samal ajal leides lapsele sobiva inimese, kes tema eest hoolitseks).
See võib tähendada sulle kohati rohkem tööd ja rahalist kulu, aga kui selle tulemusena kasvab ühest keeruliste kogemustega lapsest endaga hästi toime tulev täiskasvanu, siis tasub see ju ära, kas pole?
Koostasid: Irje Tammeleht, Maarja Kuldjärv, Agnes Kulmar, Jane Koppel, Kaja Rattas, Katriin Hein jt Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna inimesed
Toimetas: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet
Foto: Daniil Onischenko, unsplash.com
https://tarkvanem.ee/kasupere-artiklid/lastekaitsjate-muudid-ja-tegelikkus-2023/
21.02.2023
Levinumad müüdid, aga ka reaalsed olukorrad, mis takistavad kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistil last asenduskodust hooldusperre paigutamast. Mõtted ja soovitused on kirja pandud Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna poolt.
„Sobivaid hooldusperesid ei ole“
See on pigem müüt, kuigi mõnikord ka reaalsus. Kui täna pole sobivat peret, ei tähenda see, et homme ei ole. Tuleb meeles hoida, et perede register STAR on pidevas muutumises, uusi peresid tuleb pidevalt peale. Seetõttu on oluline, et töö sobivaima hoolduspere otsinguil ei katkeks. Pöördu sotsiaalkindlustusameti (SKA) perede hindajate poole ja küsi nõu.
Hooldusperede registris STAR on 2023. aasta veebruari seisuga ootel 36 sobivaks hinnatud peret, kes on kõik valmis pakkuma kodu seda vajavale lapsele. Pered on erinevad – oma koosseisult ja geograafiliselt asukohalt, aga neid kõiki ühendab valmisolek ja soov avada oma koduuksed ja südamed hooldusperet vajavale lapsele. Registrist võib leida peresid, kes on valmis hooldama erinevaid lapsi – ka teismelisi või erivajadusega lapsi, pikemaajaliselt või ka lühiajaliselt.
Alati tasub proovida peret leida ka neile lastele, kellele see esmapilgul tundub võimatu. Näiteks leidis 2022. aastal oma kodu kahe pere 3 õde-venda, kes olid pikalt asenduskodus elanud ja osad lastest juba teismelised. Pere on leidnud puudega lapsed, haiged lapsed. Kui täna sellist peret pole, siis võib-olla saab hinnatuks selline pere homme.
„Laps ei ole enam koolieelik, pole mõtet talle peret otsida“
See on müüt. Perede valmisolek on erinev ja pere on leidnud omale eri vanuses lapsed.
On mitmeid näiteid, kus kooliealised lapsed, ka teismelised ja isegi hilisteismelised, on läinud perre ning seal hästi kohanenud. On tõsi, et mida väiksem on laps, seda suurem on ka valik peredest, aga ka suuremate laste puhul ei tasu loobuda üritamast.
„Teismeline on asenduskodus nii harjunud, et ei tahagi enam hooldusperre minna”
Mitte kunagi ei ole hilja otsida lapsele peret! Suheldes asendushooldusel olevate teismelistega selgub, et väga paljud hinges ootavad oma peret. Kõik lapsed vajavad oma ellu üht turvalist täiskasvanut, keda usaldada. Näiteks kui üks 17aastane läks asenduskodust perre, ütlesid teised noored, kes koos temaga samas asenduskodus kasvasid: „Sul on nii vedanud!“.
Oluline on rääkida avameelselt kõigepealt noore endaga – millised on tema mõtted, ootused ja valmisolek uue perega kohtuda? Laps on iseenda ekspert!
„Laps on asenduskodu kasvatajasse või perevanemasse juba kiindunud ja ma ei taha seda sidet lõhkuda“
Ükski asendus- ega perekodu ei asenda lapsele päris kodu ja päris vanemaid. Hooldusperes on lapsel märksa suurem võimalus leida omale kogu eluks armastavad vanemad. Oluline on, et kui laps on asumas elama hooldusperre, seletataks talle eakohaselt, miks ta perevanemast ja perekodust (või asenduskodust) lahkub, kuhu elama asub, kas kohtub veel perevanemaga jne. Kõik last ümbritsevad täiskasvanud peavad lapse huvides tegema koostööd ja rääkima lapsele sama juttu.
Aastaid hooldusperes elanud lapsel on suurem tõenäosus täiskasvanuna pöörduda toe ja abi saamiseks oma hoolduspere vanemate poole. Ka oma sünnipäevi ja jõule või oma lapse sündi tähistatakse pigem hoolduspere vanemate kui kunagise kasvatajaga. Näiteks on asenduskodus üles kasvanud ja kõrgkooli õppima läinud noored toonud välja, et jõuluvaheaegadel lähevad teised tudengid ühikast koju, aga neil pole aga kuhugi minna – kunagisse asenduskoju nad kaheks nädalaks minna ei saa.
Ei maksa ka unustada, et perevanem käib perekodus ja kasvataja asenduskodus tööl. Ühel hetkel võivad nad aga töökohta vahetada või pensionile minna. Hooldusperes on aga vanem(ad) alati olemas. Nii anname lapsele võimaluse saada turvalised peresidemed kogu eluks.
„See pole minu töö otsida lastele hooldusperesid, see on SKA töö“
SKA tegeleb küll uute hooldusperede leidmisega, kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja aga laste neisse peredesse paigutamisega.
Lastekaitsetöötajana on Sinu töö otsida lapsele sobiv asendushoolduse vorm – kas asenduskodus või hooldusperes. Võimalusel tuleb eelistada alati perepõhist asendushooldust, et laps kasvaks mõnes just talle sobivas peres. SKA aitab lastekaitsespetsialisti sobiva hoolduspere leidmisel, pöördu julgelt meie poole!
Selleks, et perede valik vanemliku hooleta lastele oleks võimalikult suur ja et lapsed saaksid kasvada peredes, on vaja, et SKA ja KOV-id oma jõud ühendaks ja koostööd teeks.
SKA on teinud viimastel aastatel omalt poolt palju, et kasuvanemlusest meedias rohkem räägitaks. Küllap oled märganud tele– ja raadiosaateid ning lugenud artikleid – kõik need aitavad asendushoolduse temaatikat normaliseerida, tabusid murda ja uusi hooldusperesid juurde leida.
Eelmisel aastal jõudis SKA-sse hooldusperede hindamisse tänu omavalitsustest saadud infole või soovitustele vaid pisut vähem kui 10% peredest. Need pered tõid välja, et neile on oluline, kui kohaliku valla või linna lastekaitsetöötaja selgitab, kes on need lapsed, kes vajavad uut peret, miks osad lapsed vajavad hooldusperet või kuidas omavalitsus hooldusperesid toetab.
Tulevaste hooldusperedeni on võimalik jõuda läbi artiklite maakonnalehtedes ning erinevate info- ja perepäevade kaudu. Soovitusi, kuidas kohalikul tasandil uusi hooldusperesid leida ja kuidas erinevaid teavitusmaterjale ja metoodikaid kasutada, leiad siit: “Kuidas saab kohalik omavalitsus aidata hooldusperesid leida?”. Just Sina tead, millised on sinu linnas või vallas need üritused, organisatsioonid või meediakanalid, mille kaudu kohalikele inimestele hoolduspereks saamise võimaluste kohta infot jagada. Kui aitad kaasa oma piirkonnast hooldusperede leidmisele, on sul hiljem võimalik vajadusel valida lapsele sobiv hoolduspere enda lähikonnast.
„Ma ei tea ega tunne seda hooldusperet, pole nende inimestega kohtunud.“
Koostöö ja usaldus tulevad ajaga. Paljudel juhtudel ei tunne lastekaitsetöötaja ju ka asenduskodu kasvatajaid või perekodu perevanemaid. Lapse huvides on püüda leida talle sobiv hoolduspere ja selleks on vajalik eeltöö – info kogumine ja tutvumine. Esimestel sammudel on SKA spetsialist abiks.
Suhtle kõigepealt SKA spetsialistiga, kes on selle hoolduspere pereuuringu ja hindamise läbi viinud. Tema tunneb peret hästi ja oskab su küsimustele vastata ning pere valmisolekut erinevateks variantideks hinnata ja kirjeldada. Saate ka koos arutada, kuidas esmane eelkohtumine perega kõige sobivamalt korraldada. Ka pere jaoks on sinuga tutvumine oluline ja vajalik.
„Mul on hooldusperedega negatiivseid kogemusi ja ma ei usalda neid enam“
On mõistetav, et negatiivsed kogemused teevad ettevaatlikuks. Aga on ka palju väga häid lugusid, kus laps on saanud endale hooliva ja armastava pere. Tutvu hooldusperede lugudega veebilehel hoolduspere.ee.
Kui laps eraldatakse perest, tulevad temaga kaasa ta minevik, valud ja ootused. Ka asendus- või perekodus pole kõik sellise lapse jaoks alati ideaalne. Kui sa kardad, et hooldusperes lähevad asjad halvasti, siis mõtle, mida sa ise lastekaitsjana selle vältimiseks teha saad.
Hooldusperede hindamine ja ettevalmistus on pikk, põhjalik ja mitmetasandiline protsess. Pered, kes läbivad hindamise ja koolituse, on saanud hea ettevalmistuse. Samas aga ei saagi ühel ajahetkel tehtud hindamine ennustada täpselt ette, kuidas kujuneb olukord, kui konkreetne laps on peres. Seetõttu on lapse perre saabudes väga oluline lapse ja pere jätkuv toetamine ning igakülgne koostöö. Nii on võimalik negatiivseid kogemusi ennetada.
Kui oled lapse hooldusperesse paigutanud, hoolitse kindlasti selle eest, et perel oleks järjepidevalt kõrval toetav võrgustik – hoia ise lapse ja perega regulaarselt ühendust. Suhtle kindlasti ka lapsega eraldi ja räägi temaga lihtsal lapsepärasel moel tema elust, et saada aru, kuidas tal päriselt peres läheb. Paku perele võimalusi end täiendada, suhelda teiste kasuperedega, kasutada tugiteenuseid. Lapse ja hoolduspere kokkuviimisest, kohanemisest ja mõlema osapoole abistamisest oleme kirjutanud ka SKA kodulehelt leitavas juhises.
„Lapse sünnivanemate õigusi puudutavad kohtumenetlused on pikad ja kogu aeg on õhus võimalus, et laps läheb tagasi oma sünniperre. Ma parem ei paigutagi teda hooldusperre“
Kohtuveskid jahvatavad tõepoolest aeglaselt, aga lapse elus on iga aasta, kuu ja päev olulised – kui laps saab elada turvaliselt hooldusperes või kriisihooldusperes, siis see on tema jaoks parem lahendus kui näiteks turvakodus viibimine, sest perekeskkonnas saab laps rahulikumalt ja suurema toega taastuda traumast, mida ta perest eraldamine on talle põhjustanud.
Kohus tugineb oma otsuste tegemises tugevalt lastekaitsetöötaja arvamusele ja tõendusmaterjalidele. Seega on sinul väga oluline roll selles, milliseks kujuneb kohtuotsus, sh suhtluskord. Kui vajad tuge kohtule põhistatud arvamuse koostamisel, siis pöördu julgelt SKA Laste heaolu osakonna nõustamistalituse konsultantide poole.
„Hoolduspere pole valmis lapsest loobuma, kui sünnipere on taas võimeline ise last kasvatama“
Hoolduspere on koolitatud ja selleks võimaluseks ette valmistatud. Aga tuleb arvestada, et isegi kui hoolduspere on teadlik, et eksisteerib võimalus, et laps läheb oma sünniperre tagasi, siis kui see päriselt toimub, on see perele tõenäoliselt ikkagi raske kogemus. Paku perele kindlasti sellises olukorras tuge – psühholoogilist nõustamist või supervisiooni, kogemusnõustamist ning ole ka ise valmis pere mõtteid ja tundeid kuulama ning aktsepteerima. Seejuures ära unusta hoolitseda ka enda eest ning küsi ka oma tööandjalt neis olukordades supervisiooni või psühholoogi võimalust.
Kahjuks ei ole asendushoolduse valdkonnas alati ideaalseid lahendusi, kuid see ei tähenda, et ei peaks pakkuma lastele peres kasvamise võimalust.
„Hoolduspere pole valmis toetama lapse suhtlemist sünniperega“
Arusaadavalt on see keeruline teema. Kui lapsed on perest eraldatud, siis on selleks väga mõjuv põhjus olnud. Hoolduspered läbivad hindamise protsessis koolituse, kus suhtlusest sünniperega räägitakse, seega on neil vastav info ja ettevalmistus olemas.
Ära unusta, et sünniperega suhtlemine on eelkõige lastekaitsetöötaja roll. Hoolduspere peamine ülesanne on keskenduda lapsele, tema heaolu tagamisele, ka lapse toetamisele enne ja pärast bioloogiliste vanematega kohtumist. Et hoolduspere seda suudaks, ära pane talle liiga rasket koormat sünniperega suhtlemises, mis võib olla emotsionaalselt ja korralduslikult raske ning milleks perel ei pruugi olla ka piisavalt pädevust. Sina lastekaitsetöötajana saad kõige paremini hinnata, milline on bioloogilise vanema/lähedase seisund: kas, kuidas, kus ja mil viisil tuleks korraldada tema kohtumine lapsega, et olla veendunud, et see on lapse jaoks ohutu ja turvaline. Vähemalt alguses ole kindlasti kohtumiste juures.
Kui laps on uue elukorraldusega harjunud ning hoolduspere on valmis võtma suuremat rolli suhetes bioloogiliste lähedastega, siis arutage see põhjalikult läbi ja leppige täpselt kokku selline rollijaotus, mis kõigile sobib. Perel peab olema võimalik küsida ning saada sinult abi ja nõu, kui see suhtlus toob perele või lapsele kaasa liiga raskeid katsumusi.
Hoolitse selle eest, et pere oleks teadlik lapse identiteedi tähtsusest tema tervikliku arengu jaoks. Julgusta peret osalema elulootöö metoodikat tutvustavatel koolitustel ja üritustel ning paku selleteemalisi materjale. Kui pere mõistab, miks on lapsele oluline bioloogiliste sugulastega kontakti hoidmine, on nad ka paremini valmis seda kontakti toetama.
„Oleks mugavam, kui hoolduspere elaks minu ja lapse bioloogilise pere lähedal, aga meie piirkonnas pole ühtki sobivat hooldusperet“
Arusaadav, aga prioriteet peaks olema ikkagi lapse heaolu. Sama lugu on tegelikult ka asendus- või perekodusse paigutamisega, sest igas kohalikus omavalitsuses või maakonnas ei ole ju ka neid.
Lapsega kohtumiste korraldamine võib olla küll logistiliselt ebamugav, aga paljude lastekaitsetöötajate praktika näitab, et see pole siiski ülemäära keeruline. Laste ja peredega kohtumised ühildatakse näiteks teiste kohtumiste või käikudega mujal linnas või vallas. Laste ja peredega pidevaks suhtlemiseks kasutatakse helistamist, videokõnesid, sotsiaalmeediat vms – nii, nagu kokku lepitakse. Tehakse head koostööd peretoetajaga, kes on vahendajaks ja sillaks pere ja lastekaitsetöötaja vahel.
Teatud juhtudel võib lapse sideme säilitamine kodukohaga olla lapse heaolu seisukohast väga oluline, kui tal on kodukohas keegi, kes talle turvatunnet ja stabiilsust pakub. See võib kaaluda üles hooldusperes kasvamise hüved. Kui aga laps on küll harjumuspärases keskkonnas (kool, trenn), kuid need ei paista eriliselt silma kui lapse jaoks tugitalad ning laps elab asenduskodus, on vaja kaaluda, kui palju laps ikkagi kodukohas elamisest võidab. Ehk oleks tal parem kasvada üles teises piirkonnas hooldusperes ja luua uued pikaajalised suhted. Mõnel puhul on lapse huvides just see, et ta saaks elada, taastuda ja uusi sidemeid luua oma eelmisest kodukohast kaugel.
„Lapse suhtluskord oma sünnivanematega ei soosi lapse kaugemale viimist“
Mõnedel juhtudel on kohus määranud suhtluskorra bioloogiliste vanematega. Lapse kaugemale hooldusperre paigutamine muudaks suhtluskorra täitmise keeruliseks.
Suhtluskorra tagamiseks saab otsida aga lahendusi, mis oleksid lapse huvides. Näiteks võivad bioloogilised vanemad sõita lapsele lähemale, kohtumine võib toimuda poolel teel. Alati ei pea olema laps see, kes sõidab kaugele, et tagada suhtlusõigust. Siin avaneb ka võimalus hinnata, kui palju on bioloogilised vanemad valmis oma elu muutma ning lapse huvidest lähtudes toimetama.
“Ma ei saa lahutada õdesid-vendi, aga pole peresid, kes oleks valmis võtma oma koju kaks või enam last”
Tähtis on meeles pidada, et iga juhtum on unikaalne, iga lapse ja pere lugu erinev ning ka parimad lahendused võivad olla erinevad. Näiteks on nii lapsendajate kui ka hooldusperede registris peresid, kes on valmis võtma oma perre kaks või koguni kolm ühe pere last. Selliseid häid näiteid on meil nii 2022. kui ka varasematest aastatest. Iga juhtum on individuaalne ning siin tuleb koosmõjus hinnata lapse vajadusi ja perede valmisolekut. Alati võib nõu ja toe saamiseks pöörduda SKA spetsialistide poole.
Mõnikord peabki ühe pere lapsed üksteisest eraldama. Näiteks siis, kui õdede-vendade vahel puudub side või nad kahjustavad üksteist.
On ka näiteid, kus ühe pere lapsed on asunud elama kahte hooldusperre, kes suhtlevad omavahel tihedalt ja lastel säilib omavahel kontakt. Kui on teada, et ühe pere lapsed vajavad mitut hooldusperet, saab lastekaitsetöötaja otsida peresid, kes elaksid piisavalt lähestikku ja oleksid valmis tihedalt suhtlema.
„Samasooliste vanematega pered – ma ei tunne ühtegi sellist ja üleüldse, mida arvata, kui geipaar tahab hakata poisile hoolduspereks?“
Kõik pered, ka samasoolised paarid, läbivad ühesuguse hindamis- ja ettevalmistusprotsessi. Samast soost vanematega peresid on hooldusperede registris vähem, ilmselt seetõttu sa ei tunnegi neid, aga nad on olemas ja nad on võrdväärsed kõikide teiste peredega.
Inimeste sugu ega seksuaalne enesemääratlus ei mõjuta seda, kuidas nad tulevad nii emotsionaalselt kui ka praktiliselt toime lastele kodu ja armastuse pakkumisega ning nende arendamise ja kasvatamisega. See, kas hoolduspere vanemateks on kaks meest või kaks naist ning milline on nende seksuaalne identiteet, ei saa mõjutada otsust, kas suunata laps sinna perre elama või mitte. Laste ja perede kokkuviimine eeldab kogumis hindamist (võimalused, mõlema osapoole valmisolek, toe saamise võimalused jne).
Teistes Euroopa riikides on juba aastaid kasvanud lapsed samast soost vanematega hooldusperedes, kus nad saavad vajalikku tuge, tähelepanu ja hoolitsust. On täheldatud, et samasoolised hoolduspered on rohkem avatud lapse erivajaduste osas.
„Hooldusperega tuleb mulle tööd juurde, pean kogu aeg hakkama selle perega suhtlema“
Tõsi, kui omavalitsuse eestkostel olev laps läheb elama hooldusperre, siis tuleb jätkuvalt ja pidevalt selle lapse ja perega suhelda, neid vajadusel toetada, nõustada, otsida ja leida toetavaid teenuseid. Aga sama on ka siis, kui laps hakkab elama asendus- või perekodus – lapse eestkostjana pead olema igal juhul huvitatud ja kursis, kuidas lapsel päriselt läheb ning suhtlema nii lapse endaga kui ka teda kasvatavate inimestega. Vahe on selles, et kui laps elab peres, siis on see tema jaoks parim võimalus, sest lapse loomulik kasvu- ja arengukeskkond on perekond.
„Tulevased hoolduspered ei tea, et kui katki need lapsed on… Äkki nad ei saa hakkama nii traumeeritud lastega?“
Registris olevad hoolduspered on läbinud nii hindamise kui ka ettevalmistava PRIDE-i koolituse, kus traumateemat käsitletakse. PRIDE-i koolitajad ja SKA spetsialistid hindavad kriitiliselt, kas antud pere sobib hoolduspereks või mitte. Iga pere osas on eeltöö tehtud ja tööriistad kaasa antud. Lisaks saavad pered, kes alles ootavad last perre, osaleda juba tugigruppides ja koolitustel, mida koordineerib SKA.
On tõsi, et kui laps perega liitub, võib aja möödudes tekkida ootamatuid tundeid ja olukordi, milleks pere ei ole osanud valmistuda või eelnevalt kõike läbi mõelda. Lapsed arenevad ja kasvavad ning ühtlasi töötavad nad turvalises keskkonnas läbi oma varasema elu valusaid kogemusi. See on ühest küljest loomulik ja ootuspärane, aga võib ka tekitada kasuperes nõutust. Selleks ongi tugigrupid, tugiteenused ja regulaarne kontakt lastekaitsega, kes keeruliseks kujunevat olukorda hindab ja nõuandeid ning teenuseid pakub. Kui näed, et pere vajab tuge lapse traumakogemuse mõistmisel ja lapse toetamisel, aruta näiteks tugiteenuste osutajatega või SKA spetsialistiga, millist koolitust, nõustamist või muid arenguvõimalusi ja tuge perele pakkuda.
Loe ka: Hoolduspere vanem peab olema nii tugev, et tema armastus raviks.
„Keelebarjäär! Ei leidu ju piisavalt venekeelseid hooldusperesid”
See on tõsi, et venekeelseid hooldusperesid on vähem, aga neid on. Meil on hooldusperede registris ka peresid, kes ootavad peresse nii eesti- kui venekeelseid lapsi.
„Ma ei saa paigutada venekeelset last eestikeelsesse perre”
Iga lapse lugu tuleb eraldi vaadata, ühtset lähenemist pole. Mõnikord on lapse emakeel nii tugevasti seotud tema identiteediga, et selle murdmine ei kaalu üles isegi perekonnas kasvamise eelist. Teinekord on aga laps juba kohanenud kakskeelse keskkonnaga ja sellistel juhtudel tasub igal juhul kaaluda eestikeelset hooldusperet, kui sobivat venekeelset ei leidu. Hoolduspered on koolitatud lapse päritolu ja identiteeti hoidma ja väärtustama. Isegi kui laps hakkab kasvama eestikeelses keskkonnas, saab ta olla teadlik oma juurtest ja bioloogilise pere loost.
„Hooldusperel on õigus lapsest loobuda. Äkki nad mõtlevad ümber ja annavad lapse tagasi?“
Kahjuks on tõesti selliseid juhtumeid vahel olnud, aga on ette tulnud ka seda, et asendus- või perekodu lõpetab lepingu, kui tegemist on nö väga keerulise lapsega.
Siinkohal on oluline lapse hooldusperre minekule eelnev töö – et pere teaks võimalikult palju lapse vajaduste kohta ja et laps jõuakski tema jaoks kõige sobivamasse perre. Ole aus nii SKA spetsialistiga, kui tema poole pere leidmiseks pöördud, kui ka perega. Seejärel on oluline koostöö hooldusperega, sh tugi lapsele ja perele, mis toimib ka ennetusena, et probleemid ei saakski nii suureks kasvada, et pere näeb ainuvõimalusena lapsest loobumist.
Soovita alustavale perele kindlasti peretoe teenust ja vajadusel aita perel peretoetajaga ühendust saada (vajadusel suhtle sel teemal SKA peaspetsialistiga). Peretoetaja aitab perel uue olukorraga toime tulla, raskusi ennetada ja nendeks valmistuda. Nii on võimalik ennetada probleemide kuhjumist ja kurbi tagajärgi. Oluline on, et laps saaks vajalikke teenuseid ning pere ei jääks oma murede ja küsimustega üksi – selle ärahoidmiseks on parim võimalus tihe kontakt ja siiras suhtlus perega.
Ei tasu alahinnata ka pere ressursside küsimust – kui lapse vajadused nõuavad perelt olulist pühendumist nii aja kui energia mõttes, hoolitse selle eest, et perel oleks selleks reaalsed võimalused. See võib tähendada perele keskmisest kõrgema tasu maksmist või puhkuse võimaldamist (samal ajal leides lapsele sobiva inimese, kes tema eest hoolitseks).
See võib tähendada sulle kohati rohkem tööd ja rahalist kulu, aga kui selle tulemusena kasvab ühest keeruliste kogemustega lapsest endaga hästi toime tulev täiskasvanu, siis tasub see ju ära, kas pole?
Koostasid: Irje Tammeleht, Maarja Kuldjärv, Agnes Kulmar, Jane Koppel, Kaja Rattas, Katriin Hein jt Sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakonna inimesed
Toimetas: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet
Foto: Daniil Onischenko, unsplash.com
https://tarkvanem.ee/kasupere-artiklid/lastekaitsjate-muudid-ja-tegelikkus-2023/
“Pealtnägija” uuris, kes soovivad saada laste hoolduspereks
16.01.2023
Fotol: “Pealtnägija” kaasautor Ivo Linna, “Pealtnägija” saatejuht Margit Kilumets ning hoolduspere vanemad Ülle ja Vaiko
Seekordsed jõulud võttis lastekodudes üle Eesti vastu umbes 800 last, kel pole enam vanemaid või kelle bioloogilised lähedased ei ole võimelised nende eest põhjusel või teisel hoolt kandma. Igal aastal leiab neist umbes 40 last endale hoolduspere. Kes on need inimesed, kes võtavad sellise vastutuse ja kingivad võõrale lapsele kodusoojust, uuris “Pealtnägija” aasta viimases saates kaasautor Ivo Linna.
Sel suvel toimus Ülle ja Vaiko elus kaks suurt muutust. Nad kolisid Kiiule, päris oma majja ja nende perega liitus kaheksa-aastane tüdruk, kes elas varem laste- ehk asenduskodus. Päästeametnikuna töötaval Üllel on varasemast kooselust kolm täiskasvanud last ja kaks lapselast, aga IT-õppejõust Vaikoga neil ühiseid lapsi pole.
“Ei ole nüüd hoolduspere laps kuidagi erinev teistest lastest: ta läheb samamoodi hommikul kooli, läheb õhtul trenni, tuleb koju. Meie tuleme mehega samuti töölt koju, hoolitseme tema eest – meil jätkub tema jaoks aega,” rääkis Ülle.
Kas on mingi vahe oma lapse ja nii-öelda võõra lapse vahel?
“See on kindlasti see koht, mida mehena võiks võtta hästi tundliku küsimusena, aga minu jaoks on see olukord palju lihtsam. Kui ühiskonnas räägitakse hästi palju seda ja ürgses maailmas ka, et isase isendi eesmärk on soo jätkamine, siis mina ütleks küll seda, et ühiskond on edasi arenenud ja me ei ole enam sellises ürgses maailmas kinni, mitte eesmärk ei tohiks mehel olla soo jätkamine kui selline, vaid pigem kasvatada ühiskonna liikmeid, kes saavad eluga hakkama,” ütles Vaiko.
Ülle hinnangul on sõbrad ja kolleegid suhtunud pere otsusesse väga hästi. “Ma sellel aastal vahetasin töökohta ja kui ma siis augusti lõpul teatasin oma ülemusele, et ma saan lapse, siis ta vaatas, et kustkohast… jah, see laps tuleb teisel moel, väliselt ei ole näha teda tulemas. Tema tuleb, jah, lastekodust meie perre.”
“Ma arvan, et see teekond, mis meie oma peres saame selle hoolduspere rolliga täita, on suurema tähtsusega kui see, et oleks nüüd oma laps,” ütles Vaiko.
Vaata Ivo Linna ajakirjanikudebüüti 21. detsembril 2022 eetris olnud “Pealtnägijas”:
Hoolduspereks saamise ees on palju hirme
Eesti lastekodudes kasvab umbes 800 last ja vaid 30 kuni 40-le neist leitakse igal aastal
Sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse nõunik Nadežda Leosk rääkis, et hooldusperesid on vähe, kuna ühiskonnas on veel vaja teatud hirmude teemalisi müüte murda.
“No näiteks, et ma ei saa seda last päriselt endale justkui, et iga hetk võidakse tulla ja võetakse see laps ära. Siin on nagu hästi oluline aru saada, mis on selle lapse lugu. Kas on perspektiiv, et ta naaseb oma perekonda või ta ikkagi kasvab selles hooldusperes kuni täisealiseks saamiseni,” kirjeldas Leosk.
“Ja teine võib-olla on see, seesama suhtlus lapse lähedastega. Kuidas ma tulen toime sellega, et laps kasvab minu peres, aga ma pean ju kuidagi nende vanematega seda sidet hoidma. Ja vot siin on samuti see jagatud vanemlus, kus lastekaitsetöötajad on abiks, et nemad justnimelt korraldavad seda suhtlust. Pere roll on ikkagi olla lapsukese kõrval,” rääkis Leosk.
Oluline ongi aru saada, et hoolduspere ei lapsenda last ja säilib võimalus, et ühel päeval läheb ta oma bioloogiliste vanemate või sugulaste juurde tagasi. Kuni selgub, kas laps naaseb oma päris perre, vajab ta hooldusperet kuni suureks kasvamiseni, või ta hoopis lapsendatakse, on tema eestkostjaks kohalik omavalitsus läbi lastekaitsetöötaja.
Õdedele ja vendadele on keeruline ühist pere leida
Sageli satub lastekodusse ühe pere mitu last, aga põhjusel või teisel ei õnnestu neile leida ühte hooldusperet. Näiteks Ülle ja Vaiko tütre 12-aastane vend kasvab hoopis Tallinnas Indreku hoole all. Mõlemas kodus on need esimesed jõulud koos uue pereliikmega.
“Eelmise aasta jõul oli hästi tore, sest enne jõule saime sellise kõne – nii mina kui Ülle ja Vaiko – et lähme asenduskodusse ja seal on toredad lapsed, kellega me võiksime kohtuda. See oli eelmisel aastal enne jõule nagu jõuluüllatus. Käesoleva aasta ootust täis palju rohkem. Me läheme toome kuuse tuppa, kaunistame. Sellist jõulutunnet on ikka palju-palju rohkem,” rääkis Indrek.
Kohviettevõttes töötava Indreku otsus hakata hooldusisaks on seda tähelepanuväärsem, et ta teeb seda üksi.
“Perekond ja lapsed olid mul aastaid peas. Võib-olla see on selline ürgne teema, et kõik tahame järglasi, lapsi ja kõike muud. Tegelikult tükk aega küpses ja küpses ja siis nägin ühte toredat artiklit just sellisest hooldusperest. Sellel nädalavahetusel, kui ma selle ära nägin, läksin sellisele lehele nagu Tarkvanem. Siis ma vist terve nädalavahetuse mõtlesin sellele, et see on ikka täitsa minu teema. Seal oli väike testike ka ja kõik tuli “jah, jah, jah,” mis süvendaski seda, et see on ikka õige tee,” kirjeldas Indrek. Leoski sõnul võiksid ideaalses maailmas kasvada lapsed ühes peres ning enamasti üritatakse lapsi mitte lahutada. “Aga mõnikord ei ole see võimalik, sest pere leidmine, kes on valmis võtma korraga mitu last – neid ei ole palju. Pigem väga vähe. Ja õnneks on meil selliseid peresid nagu praeguses loos, et lapsed küll kasvavad eri peredes, aga nad on omavahel seotud. Nagu üks isa hiljuti ütles: “Me olemegi üks kärgpere!”. Seda sidet saab hoida, suhtlust saab hoida ja see ongi laste jaoks kõige olulisem,” ütles Leosk.
Vaiko sõnul oli pere algne plaan pakkuda pere ka kahele lapsele. “Tutvusime tegelikult lastekodus kahe lapsega ja tutvuse käigus me tajusime ja adusime, andsime aru, et need lapsed vajavad rohkem hoolt, tähelepanu. Pigem keskenduda ühele lapsele ja pakkuda talle sellist turvatunnet, tähelepanu. See oli selline teadlik otsus, mille me tegime just lapse heaolu silmas pidades.”
Kuigi õde ja vend kasvavad täna erinevates majapidamistes, püüavad Indrek, Ülle ja Vaiko säilitada nende omavahelist sidet ning nad kõik moodustavadki omalaadse kärgpere.
Rasked hetked leevenevad muret jagades
Ülle sõnul tuleb ette ka raskemaid hetki, kuid neid saab jagada. “Kui need raskused tekivadki, võib-olla sa oled ise vähe maganud või puhata saanud ja siis sellisel hetkel me siis Vaikoga jagame seda lapse kasvatamist. Me kuidagi automaatselt võtame üle, me näeme, et natukene on kaaslane ärritunud – “kuule, ma võtan nüüd üle, ma tegelen lapsega ise! Sa nüüd natukene puhka!” Selline koostöö mehega lapse kasvatamisel on hästi oluline ja ma arvan, et see aitabki nendel rasketel hetkedel hakkama saada,” rääkis Ülle.
Tuleb ette ka juhuseid, kus laps läheb hooldusperre, on seal mõnda aega ja siis see pere saab aru, et ta tegelikult ei ole ikkagi võimeline last kasvatama.
“Siin võib olla peamiseks põhjuseks on see, et me ei saa ju kõigeks valmis olla. Et sa võib-olla valmistud, käid koolitustel, suhtled teiste peredega ja ühel hetkel sa saad aru, et see olukord on hoopis teine. Ja sa ei olnud valmis, et tuleb selline laviin! Aga mis on tähtis, et sa ei jää nende asjadega üksinda,” rääkis Leosk.
“Ei, minul ei ole muresid. Ja kui minul ka mingi mure eos peaks tekkima, siis meie Üllega suudame omavahel väga hästi need selgeks rääkida. Ja Ülle toetab mind väga hästi, aga kui Üllel mure tekib ja mina ei suuda teda nii hästi toetada, siis on tugisüsteem on kogu selles võrgustikus päris hea. Meie oleme väga head sõbrad saanud sellelt PRIDE-koolituselt justnimelt, mida sotsiaalkindlustusamet meile kui hooldusperede vanematele on korraldanud. Ja Indrek on meie jaoks väga suurepärane näide sellest heast tugiisikust meie oma perevõrgu siseselt,” rääkis Vaiko.
Enne hoolduspereks saamist läbib pere kolme kuu pikkuse koolitusel. Indreku sõnul on koolituse peamiseks keskmeks endasse vaatamine. “Kui me suudame endaga hakkama saada, talitseda enda emotsioone ja kõiki muid asju, siis me saame hakkama ka lastega. Kui ikka lapsel viskavad emotsioonid üle pea ja kui siis korraga on sul endal samamoodi ja sa ei suuda hoida mingit fookust, no siis sa ei tule ka lapsega mitte kuidagi toime,” rääkis Indrek.
Ülle sõnul on hooldusvanema teel hästi palju rõõmu, aga ka omad takistuskohad. “Ilmselgelt lapsed, kes on oma kodust ilma jäänud – oma vanematest, oma õdedest ja vendadest, siis nende sees on seda suurt kurbust, mida nad ei oskagi muul moel vahel välja elada, kui nad protestivad millegi vastu, nad jonnivad. Ja siis tuleb nendel hetkedel olla selle lapse juures, tuleb teda toetada, aidata, mõista. Neid raskuskohti on meil ka olnud,” rääkis Ülle.
Toimetaja: Barbara Oja
Allikas: ERR
53aastaselt emaks. „Kahtlesin, kas minu vanuses üksikule naisele lapsi antakse.“
03.01.2023
“Lapsed teevad mind palju aktiivsemaks, lapsed panevad elu käima,” rõõmustab Grete. Foto: Shutterstock
„Olin 40ndates, kui tajusin, et olen siin ilmas täiesti üksi. Vanemad olid surnud, õdesid-vendi mul pole. Polnud ka elukaaslast ega lapsi. Proovisin kunstlikku viljastamist, aga tulutult, kuni otsustasin lõpuks lapsendamise kasuks. Tahtsin kindlasti rohkem kui üht last ning et minu ja laste vanusevahe ei oleks liiga suur. Soovisin, et nad ei peaks üksi üles kasvama nagu mina,“ meenutab Grete, kes lapsena igatses väga õdesid-vendi.
Grete kahtles, kas tema vanuses üksikule naisele üldse lapsi antakse. „Mul oli hirm, et kes mind, üksikut inimest, ikka tahab!“ Õige pea selgus, et vanus pole laste kasvatamisel takistus.
Naisele selgitati, et peale lapsendamise võib ta hakata ka hoolduspere vanemaks, mis tähendab, et laps küll elab tema peres, aga seaduslik eestkostja on kohalik omavalitsus. Kuigi on olemas võimalus, et laps läheb sünniperre tagasi, juhtub seda harva ning hoolduspere vanemal võib õnnestuda laps lõpuks lapsendada. Nii läks ka Gretel.
„Olin 49, kui tegin pärast pikka kaalumist avalduse hoolduspere vanemaks hakata. Oleksin võinud varem avalduse sisse anda, see ei kohusta ju millekski. Ehk oleks mu kaks last siis varem minu juurde jõudnud, mitte pidanud nii kaua lastekodus ootama,“ ohkab naine, kes lükkas avalduse vormistamist õpingute ja töö tõttu edasi.
„PRIDE koolitusel rõhutati, et need lapsed, kes on pereootel, ei ole tavalised lapsed ja et süda peab selleks valmis olema. Kui olin koolituse läbinud, tutvustati mulle üht last, kes vajas uut peret. Kahjuks ei tekkinud meie vahel head kontakti, selle peale poleks saanud head suhet ehitada,“ meenutab naine.
Teismeline poeg
Praeguseks 14aastane Aksel tuli Grete juurde elama neli aastat tagasi. Enne seda kohtusid nad mõned kuud varem poisi kodulinnas lastekodus, kus tollal 10aastane Aksel oli sünnist saati elanud. „Aksli pere loobus täiesti tervest pojast paar päeva pärast sünnitust. Haiglas tekkisid poisil terviseprobleemid – olen kindel, et hülgamise tõttu. Lastekodu jäi ootama, et ehk viiakse Aksel koju tagasi. Nii aga ei läinud ja lõpuks loobusid vanemad oma vanemlikest õigustest,“ selgitab Grete, miks Akslile varem uut peret otsima ei hakatud.
Grete ja Aksli esimene kohtumine toimus ametnike juuresolekul. „Mäletan, et küsisin, kas ma võin tema sõbraks saada. Ja minust saigi tema sõber, mitu kuud sõitsin talle igal nädalavahetusel Eesti teise otsa külla. Üks kord käis ta ka minul külas. Jõuluks otsustas ta minu juurde kolida,“ jutustab Grete ja möönab, et uue keskkonnaga kohanemine ei olnud lapsele lihtne.
„Ta käis ju koolis ja sõbrad jäid maha. Ta ei osanud sõnagi eesti keelt, kuigi tunnistusel seisis „5“,“ ohkab Grete. Ka koolivahetus keset õppeaastat polnud kerge, aga tagantjärele tundub see naisele ainuõige samm. „Algul istusin koolitundides ta kõrval ja tõlkisin, võtsin selleks lausa töölt puhkuse. Hiljem leidsin talle klassi, kus olid koos vene ja eesti lapsed. Praegu käib ta juba eestikeelses klassis.“
„Olen talle alati rääkinud, et ta on eestlane, kellel on vene juured. Praegu tundub, et see sobib talle. Eks ta saab ise tulevikus otsustada, mis rahvusest ta on,“ mõtiskleb naine leebelt. Koduseks keeleks kujunes peres järk-järgult eesti keel. „Mu vene keel ei ole siiski nii hea ja ma ei tahtnud talle vene keelt valesti õpetada. Panen kodus eestikeelse raadio mängima, et oleks keelekeskkonda,“ jagab ta.
Kui laps ei taha kooli minna
Akslil ei läinud uues koolis algul hästi. Poiss ropendas, kakles ega saanud teiste lastega läbi. „Ka kodus tuli ropendamist ette, aga ta polnud kuri. Ta lihtsalt ei tahtnud kooli minna,“ meenutab Grete, kes sai õige pea aru, et Akslil on mõnikord parem olla temaga töö juures kaasas või kodus, mitte koolis.
„Esimesed neli kuud olid ikka täitsa põrgu! Kuni ma sain aru, et ma ei pea teda iga päev kooli sundima. Siis rahunesin ka ise, mõistsin, et see pole kõige tähtsam. Tal polnud koolis sõpru, aga tema oma dominantse iseloomuga tahtis tähelepanu keskpunktis olla. Ta on meil nagu Toots,“ muigab Grete.
Ükskord oli koolis terav vahejuhtum, mille tõttu ei lubatud Akslil nädal aega kooli minna. „Olime selle nädala kahekesi kodus ja õppisime järele. Polnud kahtlust, et ta on tegelikult tark poiss, pea tal võtab,“ meenutab Grete, kelle sõnul muutus Aksel kodus palju rahulikumaks.
„Olen riigiametnik ja mul ei olnud alati nii kerge töölt ära saada. Võtsin aeg-ajalt puhkust. Nüüd töötan peamiselt kodukontoris ja olen enamasti kodus, kui lapsed koolist tulevad,“ valgustab Grete oma pere- ja tööelu ja lisab, et nüüdseks on probleemid taandunud. „Rääkimine aitas,“ võtab ta õppetunni kokku. Aega läks poolteist aastat, kuni Aksel rahunes ja endale sõbrad leidis.
Ühel ööl rääkis Aksel läbi une midagi oma emast. Selle peale tuli Gretel mõte, et pojal võiks olla sünniema foto, ja selle nad ka lõpuks said. „Mulle meenus Akslit vaadates minu isa, kes oli juba üle 60, kui sai sõjas hukatud isa pildi. See pilt tegi ta väga õnnelikuks,“ meenutab Grete.
„Keskkonnavahetus on tüdrukule arendavalt mõjunud. Tal oli arenemiseks vaja tavaliste laste seltskonda.” Foto: Mark Bellinzon, Shutterstock
6aastane Anna
6aastane Anna on Grete peres olnud nüüdseks ühe aasta. Enne seda elas ta koos oma arengupuudega õega kolm aastat lastekodus. „Mulle räägiti enne temaga kohtumist, et ta ema on puudega ja et ka tüdruk ise ei ole arengus edeneja. Ja et teda prooviti juba ühte peresse paigutada, aga see ei õnnestunud. Kohtusin Annaga eelmise aasta suvel ühes Eesti kuurortlinnas, käisime koos söömas ja spaas ning meil klappis algusest peale,“ meenutab Grete.
Gretele oli PRIDE koolitusel räägitud, et ei ole hea mõte võtta ühele lapsele mõne aja pärast veel teine juurde, sest see löövat äsja saavutatud tasakaalu paigast ära. Aga Grete soovis väga teist last ja ka Aksel ootas kedagi, kellega koos jalgpalli mängida.
„Anna kippus mulle väga külla ja nii ma võtsingi ta vastu maakodus, kus me parajasti suvitasime. Annale kõik sobis ning ta tahtis hakata minu ja Aksliga koos elama,“ mäletab Grete. Lastekaitsespetsialistid aitasid Annale linnas kooli leida ja sügisel läkski Anna juba esimesse klassi.
„Keskkonnavahetus on tüdrukule arendavalt mõjunud. Tal oli arenemiseks vaja tavaliste laste seltskonda. Mulle öeldi, et ta on normintellektiga laps, kuid arengus maha jäänud. Et ilmselt ei hakka tal koolis kohe hästi minema. Mina arvan, et see enam ei kehti, temast tuleb kindlasti hakkama saav inimene,“ rõõmustab Grete Anna edusammude üle.
Ka Annal tekkisid käitumisprobleemid, aga pigem väikesed. 6aastane käitus algul nagu 3aastane, ei saanud riidesse ja kui miski ei meeldinud, viskas ennast selili põrandale ja siputas, mängis abitut. „Annaga ei olnud siiski nii keeruline kui Aksliga. Ta on lepliku loomuga rõõmus laps, kellel tekkis meie majas kohe ka sõbranna,“ tunnustab naine.
Aksel võttis Anna kenasti vastu. Jalgpallikaaslast Anna näol küll ei saabunud ja ühiseid mänge lastel pole, aga koos näiteks küpsetatakse. „Aksel sai õige pea aru, et Anna tõttu ei jää tema millestki ilma. Kumbki lastest saab minuga oma aja,“ selgitab Grete.
Pereks kasvamine võtab aega
Lapsed kutsuvad Gretet nimepidi. Aksel ütleb mõnikord Gretele „ema“, Anna veel mitte. Kui ükskord ütles Grete Akslit tutvustades „minu poiss“, siis Aksel küsis temalt hiljem: „Miks sa mind nii tutvustasid? Miks sa ei öelnud, et minu poeg?“ Gretel ongi õnnestunud Aksel lapsendada.
Annal on säilinud side bioloogilise emaga, nad suhtlevad ja aeg-ajalt kohtuvad. Emadepäeval joonistab Anna kaks kaarti – ühe oma sünniemale ja teise Gretele – ning see ei tundu tüdrukule sugugi imelik.
„Olen aru saanud, et hoolduspere staatus ei häiri suhet lapsega,“ tõdeb Grete ja lisab, et oluline on põhjalikult lapse lugu teada, et selgust saada, kas vajadus uue pere järele on ajutine või pikaajaline. „Näiteks minu tütre emal on puue ja see ei muutu, Anna jääb tõenäoliselt minu juurde kuni täiskasvanuks saamiseni,“ selgitab Grete.
Pereks kasvades peab olema kannatlik ja rahulikuks jääma, arvab Grete. Lastega hea kontakti saamise nipp on nendega mängimine. Alati ei saa kõigega ise hakkama ega peagi saama, tuleb hoopis abi küsida. Gretet on aidanud supervisioonirühm, Akslit psühholoog.
„Anna on meie peresse rõõmu ja elevust juurde toonud. Kui teda ei oleks, oleks mul vist igav, sest Aksel on juba nii suur ja mõistlik,“ on Grete väga rahul oma otsusega pakkuda kodu kahele lapsele. „Lapsed teevad mind palju aktiivsemaks, lapsed panevad elu käima,“ rõõmustab ta.
Tekst: Silja Oja, Sotsiaalkindlustusamet
Lugu ilmus ajakirja Eesti Naine jaanuarinumbris 2023
Hoolt vajavad lapsed
Eestis lapsendatakse aastas uude perre keskmiselt 20–30 last, mis tähendab, et lapsi, keda saab lapsendada, on vähe. Lapsendada soovijaid on aga palju rohkem. Samas eraldatakse aastas perekonnast keskmiselt 250 last, kes vajavad lühi- või pikaajalist hoolt.
Asendushoolduse mõisted
Lapsele parim arengu- ja kasvukeskkond on perekond. Millised võimalused on laste aitamiseks?
Asendushooldus –
lapse eest hoolitsemine väljaspool sünniperet lühi- või pikaajaliselt. Asendushoolduse vorme on kolm: lapsendamine, eestkoste ja asendushooldusteenus. Viimane jaguneb omakorda kolmeks: perepõhine asendushooldusteenus hooldusperes ning asutusepõhine asendushooldusteenus perekodus ja asenduskodus.
Kasupere –
üldine mõiste, mis kirjeldab perekonda, kus last kasvatatakse ja kuhu ei kuulu lapse sünnivanem ega sünnivanemaga abielus olev isik.
Lapsendamine –
lapsendamise tulemusel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse õigused ja kohustused nagu bioloogilises pereski. Lapsendajapere võtab endale eluaegse vastutuse, et hoolitseb lapse eest tingimusteta. Lapsendada saab ainult alaealist last, kelle vanemad on surnud või kelle vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud või kelle vanemad on andnud nõusoleku lapsendamiseks.
Eestkostja –
lapse seaduslik esindaja, kes on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest. Eestkostjale kuulub nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus. Eestkoste määramine toimub kohtu kaudu. Eestkostjaks on tihti lapse sugulased, kuid selleks võib olla ka võõras pere või kohalik omavalitsus.
Hoolduspere –
pere, kes kasvatab teistest vanematest sündinud last oma perekonnas kas lühi- või pikaajaliselt koostöös lapse seadusliku esindaja rolli täitva kohaliku omavalitsusega. Pere ei ole eestkostja ega last lapsendanud. Pere on ette valmistatud vastavat hooldust pakkuma ja peret toetatakse selles rahaliselt ja mitterahaliselt.
Asenduskodu ja perekodu –
endise nimega lastekodu, lapse elukoht, kus tema eest hoolitsevad kas vahetustega tööl käivad kasvatajad (asenduskodu) või perevanemad (perekodu).
Nadežda Leosk: Mitte kunagi ei ole hilja otsida lapsele peret!
24.01.2023
„Olen kuulnud jutte, et teismelised ju ei taha enam asenduskodust hooldusperre minna, aga see ei ole nii. Alles hiljuti sain kinnitust, et tahavad küll ja hinges ootavad seda. Kõik lapsed vajavad oma ellu üht turvalist täiskasvanut, keda usaldada,“ ütleb Nadežda Leosk (fotol).
Nadežda Leosk on terve oma tööelu seisnud laste heaolu eest, kaitstes ja toetades lapsi ning abistades nende vanemaid. Viimased seitse aastat on Nadja, nagu sõbrad ja kolleegid teda kutsuvad, panustanud asendushoolduse valdkonna arengusse sotsiaalkindlustusametis. Nüüd on ta edasi liikumas Tallinna Perekeskusesse, kus hakkab koordineerima psühholoogilise nõustamise teenust, olles ühtlasi ka pereterapeut. Samuti lööb ta kaasa riikliku perelepituse maailmas.
Räägime kõigepealt su enda lapsepõlvest. Kus on su juured, kust sa pärit oled?
Mu vanemad tulid Eestisse 1970ndatel Baškortostanist. Keemikust ema saadeti suunamisega tööle Kunda tsemenditehase laborisse ja isa, kellega nad juba paar olid, tuli talle järele ning leidis samuti siin töö. Eestis sündis mu vend ning kolm ja poolt aastat hiljem ka mina. Elasin ja kasvasin kuni 18. eluaastani Kundas. Käisin vene koolis – põhikoolis Kundas, gümnaasiumis Rakveres. Tutvusringkonnas olid mul enamasti vene keelt kõnelevad inimesed. Eesti keele sain selgeks alles teismeeas, kui tekkisid ka eesti rahvusest sõbrad.
Mõlemad mu vanemad on pärit paljulapselistest peredest, kus lähedased suhted sugulastega on väga olulised. Need on olulised ka minu jaoks. Vanasti, kui vanaema-vanaisa veel elus olid, käisime sagedasti Venemaal sugulastel külas, viimasel ajal kahjuks mitte. Täna hoiame lähedastega sidet interneti teel. 24. veebruar, kui Venemaa ründas Ukrainat, oli minu jaoks väga valus päev. Tahtsin teki alla peitu pugeda, oli tunne, justkui mina vastutaks toimuva eest, justkui mina peaks midagi ette võtma. Praegu mõtlen, et see, mis toimub, on nii õudne ja ebaõiglane, aga mina ei vastuta nende eest, kes neid hirmsaid tegusid teevad. Mina vastutan oma tegude ja oma pere eest ning minu roll on õigeid väärtusi hoida ja edasi kanda.
Ma pean ennast vene-tšuvašši päritolu eestlaseks. Mu isa on rahvuselt tšuvašš ja ema, nii palju kui tean, venelane. Kuigi miskipärast oli tema ema – minu kallis vanaema – väike, tumeda pea ja veidi kissis silmadega, nii et ilmselt on meie veri vägagi segatud. Eesti kodakondsus ei tulnud mulle automaatselt, ma pidin selleks kooliajal eksami tegema. Ma ei häbene seda, kust mu esivanemad pärit on, vastupidi, juurte teema on mulle väga oluline. Oma 12aastasele pojale, kelle isa on eestlane, ütlen alati, et tal on õigus tunda ennast sellena, kes ta on – ühtaegu eestlase ja venelasena. Oluline on, et ta oma päritolu tunneks ja meeles peaks. Kaasa aitab siinkohal lugude rääkimine, mida nii mina kui ka tema isa ja vanavanemad teevad.
Kes on need inimesed, kes sind elus enim mõjutanud on?
Kõige rohkem muidugi minu pere, vanemad ja vend, aga samuti vanaema, kes elas 92. eluaastani – tal oli hea mälu ja talle väga meeldis minevikulugusid rääkida. Rakvere Vene Gümnaasiumist on mul meeles mu psühholoogiaõpetaja. Ta suri kahjuks hästi noorelt, 30ndates eluaastates, see oli suur tragöödia. Tema oli esimene, kes mulle sotsiaaltöö maailmast rääkis. Ta oli hästi tore ja toetav, minu suur eeskuju.
Kes või mis andis sulle tõuke siseneda sotsiaalvaldkonda?
Seesama õpetaja. Isa soovitusel ja ema eeskujul astusin ikkagi ka tehnikaülikooli keemia erialale, aga tagavaravariandiks see jäigi. Asusin pisi-pedas sotsiaaltööd õppima ja kohe 2000ndate alguses sattusin ka lastekodusse praktikale. See oli üldse väga praktiline õpe. Hiljem jätkasin õpinguid Tartu Ülikoolis ning lõpetasin magistriõppe sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika erialal.
Pisi-peda õpingute lõpus töötasin juba ühes Tallinna lähedal mõisahoones asuvas lastekodus. Lapsi oli seal kokku 26, aga mingit peretunnet kahjuks polnud. See oli ikkagi asutus, selline tüüpiline lastekodu oma korrapidamise graafikute ja muu taolisega. See ei olnud kodu ja ma kogu aeg tundsin, et nii ei tohiks olla. See oli minu esimene sügav sukeldumine asendushoolduse maailma.
Mulle jääb sealt igaveseks meelde üks seitsmeaastane tüdruk, kelle vanematelt olid kasvatuslikud õigused ära võetud ja kes ei käinud mitte kunagi oma last vaatamas. Aga see väike tüdruk vajas ju nii palju musisid ja kallisid enne magamajäämist! Mina siis 21aastasena, ise alles lapseeast välja kasvanuna, jagasin talle neid nii palju, kui suutsin. See tundus nii ebaõiglane laste suhtes – kasvada sellises kommuunis ilma pereta.
Mäletan, et seal lastekodus oli kokk, kelle tehtud toit lastele ei maitsenud, nad eelistasid selle asemel päev otsa saia süüa. Olin siis noor ja sõjakas ning koos teiste omasuguste noorte kolleegidega saavutasin vaatamata juhtkonna kahtlustele loa ise koos lastega mõnikord süüa valmistada. Ja lastele see koos tegemine väga meeldis, isegi siis, kui meie küpsetised mõnikord ära kõrbesid. Need ühistegevused tekitasidki mõnusa kodutunde.
Selle lastekodu teismelised käisid metsas marjul, et taskuraha teenida. Mäletan neid mustikaid täis ämbreid. Kahjuks ei ole mul nende lastega side säilinud, nad suunati peale selle lastekodu sulgemist teistesse asutustesse ja ka mina liikusin edasi. Küll oleks vahva nendega kohtuda või vähemalt teada saada, kuidas nende elu kulgeb!
Peale seda töötasin mõnda aega Tallinna Laste Turvakeskuses alaealiste sõltuvusprobleemidega tüdrukute sotsiaalpedagoogina. Seal märkasin, et tüdrukud, kes meilt peale 9kuulist sotsiaalprogrammi lahkusid, naasid sinnasamma keskkonda, kust nende probleemid alguse olid saanud. Seal sündis mul mõte minna tööle lastekaitsesse, et tegeleda rohkem ka laste vanematega, sest muutus peab toimuma keskkonnas, kus laps kasvab ja areneb.
Mida lastekaitsetöö kogemus sulle õpetas?
See õpetas mulle, et ei tasu olla kinni eelarvamustes, vaid seista oma kliendi kõrval, proovida vaadata asju läbi tema silmade, püüda mõista. Klient on sinuga võrdne, sa ei ole temast inimesena üle, aga sa saad olla talle toetavaks eeskujuks. Samas õpetas see töö ka seda, et kuskil on piir, kus mina pean suutma võtma vastutuse. Kui kõike võimalikku on proovitud ja miski ei tööta ning laps kannatab, siis tuleb võtta vastu otsus ja laps perest eraldada. See oli väga mitmekesine ja arendav teekond. Tunnistan, et paremini hakkasin peredes toimuvatest protsessidest aru saama siis, kui ise emaks sain.
Olin 2008–2015 Nõmme linnaosa valitsuses lastekaitsetöötaja. Kodud, mida sel perioodil külastasin, varieerusid lossidest hurtsikuteni. Mäletan sellest ajast üht ema, kes karjus oma laste peale. Ütlesin talle kord, et mõistan, mida ta tunneb seda raskust üksi kandes – ja ta hakkas nutma, oma lugu rääkima ning sirutas abi paluva käe. See oli võit! Sellest hetkest olime ühes paadis.
Mul on lapsepõlvest saati olnud usk inimestesse ja sellesse, et lahendused on olemas. Mõnikord on asjad väga kaugele läinud ja ongi raske, aga sõltumata sellest, milline mu klient oli, kas alkoholisõltuvuses või narkomaan, ma kordagi ei mõelnud, et olen temast parem või kuidagi üle.
Ma ei arva, et olin maailmapäästja, aga olin see, kes aitas leida lahendusi ja lootust ka sellistes keerulistes olukordades nagu laste perest eraldamine. Ka täna pereterapeudina ei ole ma õpetaja ega arst, minu roll on aidata märgata, näha suhte- ja käitumismustreid, luua seoseid. Kui me näeme ja soovime midagi muuta, siis suudame ka muudatusi esile kutsuda. Ei tohi unustada, et selle töö keskmes on lapse heaolu, ning lapse jaoks on tähtsaim inimene ta vanem või teine tema jaoks oluline täiskasvanu.
Mul on siiamaani Nõmmele sattudes hea tunne ja tahaksin minna sinna metsa sees asuva majakese juurde, kus kunagi töötasin.
Mis on viimase kümne aastaga Eestis lastekaitses muutunud? Ja mis on sama?
Lastekaitsetöö kuvand on meil ikka veel kahjuks negatiivne. See töö on väga raske ning lastekaitsjad on üle koormatud, täna isegi rohkem kui varem. Aga see töö ei olegi igaühele – ning kui tunned, et see töö ei ole sulle, ei tohiks sa seda teha. Olen kohanud külma suhtumisega ja ka läbipõlenud lastekaitsetöötajaid… Loomulikult peab hoidma ka ennast ja piire kehtestama, aga sa pead ka oma klienti austama ja temasse uskuma, muidu pole võimalik seda tööd teha ja sa muutud kiviks.
Asendushoolduse süsteem on päris palju muutunud. Kui varem oli lapsendamine iga maakonna otsustada ja tulevased lapsendajapered käisid maavalitsusest maavalitsusse oma delikaatset lugu rääkimas, siis nüüd piisab, kui pöörduda sotsiaalkindlustusametisse, ühe spetsialisti poole. Ka hooldusperede jaoks on nüüd ühtne hindamise ja ettevalmistamise süsteem, mida koordineerib amet. Ja me räägime ühiskonnas kasuvanemlusest aina rohkem ja avatumalt!
Asenduskodud ehk vana nimega lastekodud on täna vormi poolest nagu pered, kus ei ole lapsi rohkem kui kuus. Kuid igal pool ei ole kahjuks peretunnet. Mõnes asenduskodus on tuba koduselt natuke sassis, aga tunne on väga soe, lapsed möllavad ja kallistavad, teises kohas on aga tunne nagu asutuses – kord on majas, aga sooja kodutunnet paraku ei ole. Aga iga lapsuke vajab kodutunnet – tunnet, et ma kuulun siia.
Kuidas lastekaitsjana ennetada läbipõlemist?
Lastekaitsetööd tehes peab inimene palju n-ö toitu ehk tuge saama, ta ei tohiks oma muredega üksi jääda. Ma tean, millest räägin, aga ma ei ole kaotanud usku. Minagi kipun üle töötama, vanasti tõin palju tööd koju kaasa, raske oli piiri pidada, aga nüüd tean, et piire tuleb ise kehtestada. Pean ennast hoidma, et ka oma lapse jaoks olemas olla. Teadlikkus tuleb vanuse ja kogemusega.
Räägi palun oma tööst sotsiaalkindlustusametis ehk viimasest seitsmest aastast su elus.
Kui 2016. aastal tuli uus lastekaitseseadus, loodi ametisse lastekaitse osakond (tänaseks on see suureks laste heaolu osakonnaks kasvanud), kuhu hakati otsima praktiliste kogemustega inimesi. Kuna mulle on isiklik areng ja kasv alati väga olulised olnud, otsustasin kandideerida ja nii ma sotsiaalkindlustusametisse tööle saingi. Algul oli mu tööks lastekaitsetöötajate nõustamine üle Eesti, mille käigus sain aru, kui erinevad olid praktikad.
Mäletan, et ükskord sõitsime seoses ühe keerulise juhtumiga ühte väiksesse valda, kus meie üllatuseks oli meil vastas ka vallavanem ise, kes tahtis asjadest paremini aru saada. Joonistasin parajasti seinale pere genogrammi, kui vallavanem hüüatas: „Miks me räägime ühest lapsest, kui seal peres on, nagu ma näen, viis last!?“ See oli võiduhetk, inimene ise märkas. Sealt edasi oli võimalik koostöös muutuste suunas liikuda.
Siis ühel hetkel otsustati et lapsendamise korraldamine tuleb sotsiaalkindlustusametisse ja mina koos teiste tiimiliikmetega hakkasin seda ette valmistama. See oli väga põnev aeg, uurisime ja õppisime koos, kuidas leida perede hindajaid ja kuidas üldse peresid hinnata. Oluline oli luua süsteem, arvestades seejuures seni toimivaid praktikaid.
Meid aitas palju lapsendajate pereuuringute läbi viimise kogemusega psühholoog Maie Salum, samuti lapsendamise korraldamise kogemusega PRIDE-i koolitaja Tiina Kivirüüt ning teised spetsialistid, kellel kõigil oli palju kogemusi lapsendamise ja asendushoolduse valdkonnas.
See oli minu jaoks väga äge aeg, kogu tiim oli hästi motiveeritud. Mäletan, kuidas 2017. aastal läksin esimest korda sellest reformist telesse rääkima – värisesin ja mõtlesin, et suren hirmust ära, aga see oli väga tore kogemus!
2018. aastal tuli sotsiaalkindlustusametisse ka hooldusperede hindamine, samamoodi ühtse süsteemina. Sellesse aega jäi ka hooldusperede registri loomine. Täna on valdkonna inimeste võrgustik väga lai, sinna kuuluvad isiklikke kogemusi jagavad pered, perevanemad ja kasvatajad ning kasuperedes ja asenduskodudes kasvanud noored, samuti valdkonna spetsialistid – peresid toetavate organisatsioonide eestvedajad ja liikmed ning kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajad.
Millega sa oma tööle sotsiaalkindlustusametis tagasi vaadates iseäranis rahul oled?
Sellega, et 2020. aastal alustasime koos sinu ja Brigittaga (Davidjants – toim.) asendushoolduse ja kasuvanemluse teemalise teavitusega. Mitte et kõik muu oleks olnud ebaoluline, aga kommunikatsioon hakkas meil suure hooga minema ja meid usaldati – tehke! Eesmärgid olid paigas, aga meil olid vabad käed, saime ise välja mõelda, kuidas ja mida teha. Jõudsime trükimeediasse, raadiosse ja telesse, saime tuttavaks tohutult paljude uute inimestega – asendushooldusel kasvanud noortega, lapsendaja-, eestkoste- ja hooldusperedega ning valdkonnas tegutsevate spetsialistidega.
See on nii võimas, kui hakkad päriselt aru saama sellest maailmast. Ja võimas on see, kui näed, kuidas see teema inimesi kõnetab. Üks asi on, kui mu oma ema ütleb, et nii tore on vaadata, et hooldusperede teema on meedias üleval. Teine asi on, kui inimesed, kes pole minuga seotud, märkavad.
Mis puutub eesmärkide saavutamisse – et meil oleks rohkem hooldusperesid – siis sellega olen rahu teinud ja aru saanud, et see pole selline „hopsti ja saavutatud!“, vaid pika vinnaga asi. On suur saavutus, et kasuvanemluse teema on meedias ja ühiskond on teadlikum. Hooldusperede lugusid avaldades me aga ühtlasi tunnustame ja toome esile peresid ning valdkonna spetsialiste, kes on väga suure ja tähtsa töö tegijad.
Mida sa tahaksid praeguses süsteemis muuta?
Minu jaoks on ikka veel üllatav see, kui pikalt või korduvalt lapsed teinekord väikelaste turvakodudes viibivad või turvakodu ja oma kodu vahet pendeldavad. Kuidas me siis nii otsustusvõimetud oleme?
Endise lastekaitsetöötajana tean, et palju tuleb teha tööd lapse vanematega ja nende võrgustikuga. Tuleb otsida inimesi, kes oleks oskamatutele vanematele toeks. Reeglina vanemad ju armastavad oma lapsi, enamasti on probleemide taga suutmatus ja oskamatus.
Ja tuleb meeles pidada, et kui on tehtud otsus, et laps eraldatakse perest ja ta läheb asutusse (asenduskodusse – toim.), siis sellega asi ei lõpe. Mitte kunagi ei ole hilja otsida lapsele peret! Olen kuulnud jutte, et teismelised ju ei taha enam asenduskodust hooldusperre minna, aga see ei ole nii. Alles hiljuti sain kinnitust, et tahavad küll ja hinges ootavad seda. Kõik lapsed vajavad oma ellu üht turvalist täiskasvanut, keda usaldada. Suhtlesin ühe noorega, kes läks asenduskodust perre 17aastasena ja teised noored, kes koos temaga samas asenduskodus kasvasid, ütlesid: „Sul on nii vedanud!“ Me kõik peame seisma selle eest, et selliseid lugusid oleks rohkem, et hooldusperesid oleks rohkem. See on meist igaühe vastutus, sest need lapsed on meie kõigi lapsed.
Mida sa tahad asenduskodude töötajatele ja lastekaitsetöötajatele südamele panna?
Et lastega tuleb rääkida. Ja mis veelgi tähtsam – lapsi tuleb kuulata. Hiljuti suhtlesin ühe 28aastase asenduskodus kasvanud naisega, kes meenutas: „Ma olin väiksena tubli laps, vaikne hiireke, aga keegi ei teadnud, milline sõda mu sees tegelikult käis.“ Lapsel tuleb lasta rääkida. Ning spetsialisti isiklik mugavus ei tohi kaaluda üles lapse heaolu.
Mis on meil praegu hästi?
Et meil ei ole enam tüüpilisi lastekodusid, kus kõik lapsed käivad ühtemoodi riides ja on ühesuguse soenguga. On aru saadud, et asenduskodus kasvav, kuigi keerulise minevikuga laps ei ole teistsugune laps. Olukord on keeruline, aga ta on ikkagi tavaline laps oma vajaduste, rõõmude ja muredega, oma unistustega. Mulle tundub, et süsteem on täna palju lapsekesksem kui varem ja ma loodan, et muutub veelgi paremaks.
Kas oled ka ise mõelnud mõnele lapsele hoolduspereks hakata?
Olen muidugi, oleme sellest kodus rääkinud ja mu laps ju teab, mis tööd ema teeb. Laste keeruline taust mind ei hirmuta, usun, et saaksin hakkama, aga ma annan endale aru, et mu praeguse kiire elutempo juures ei ole veel aeg selleks küps. Kui ma selle vastutuse võtan, peab mul olema aega, sest aeg on lapse jaoks hästi tähtis. Muidu oleks see tegu vastutustundetu. Täna püüan rohkem aega leida oma lapse jaoks.
Asenduskodusid külastades tekib küll alati tunne, et issand, kui ägedad lapsed, muudkui räägiks nendega ja kallistaks neid, aga samas tean, et kui see otsus teha ja kellelegi neist kodu pakkuda, siis pean jäägitult pühenduma.
Möödunud suvel ühel kasuvanemate kokkutulekul käies ütles üks ema mulle: „Sa ju panustad, aga teistmoodi.“ Siis ma mõtlesin, et tõepoolest, täna pole veel see aeg, aga ehk homme juba on.
Lahkud veebruari alguses sotsiaalkindlustusametist – mis edasi?
Praegu on selline hetk, kus mul on segased tunded, põnevus ja edasiliikumise ootus, aga teistpidi kahjutunne, nagu jätaks maha midagi. Samas tean, et inimesed, kes jätkavad, on alles ja armastus valdkonna vastu jääb mu sisse alles.
Mõned aastad tagasi sukeldusin pereteraapiasse (nii õpingutesse kui praktikasse), kuna mul oli palju küsimusi enda kohta, aga ka töö tõttu lastekaitses – tundsin, et vajan rohkem teadmisi. Ma ei osanud vanasti ette kujutada, kui palju meie päritolupered meid mõjutavad ja kuidas peresüsteem üleüldse toimib.
Hakkan alates veebruarist koordineerima psühholoogilise nõustamise teenust Tallinna Perekeskuses, kus täna on Tallinna lastega peredel võimalik saada tasuta psühholoogi ja ka pereterapeudi teenust.
Lisaks olen nüüdsest ka koolitatud perelepitaja, kavatsen aidata lahutavatel vanematel laste huvides ühist keelt leida. Mul on lahutusega ka isiklik kogemus ja tean, et see ei ole lihtne, samas, kui on soov muutuste poole liikuda, on lahendused alati olemas.
Ma usun, et mu töö peredega on ühtlasi ka ennetus – saan panustada laste heaolu valdkonda nii, et nende vanemad tuleksid toime.
Intervjueeris: Silja Oja, sotsiaalkindlustusametFoto: Merlin Kaljuvee
https://tarkvanem.ee/kasupere-artiklid/nadezda-leosk-mitte-kunagi-ei-ole-hilja-otsida-lapsele-peret/Ülevaade: 2022. aastal paigutati hooldusperedesse rohkem lapsi kui varem, aga uutelt peredelt tuli avaldusi vähem
26.01.2023
Hooldusperedesse paigutati 2022. aastal 52 last ehk 18 last rohkem kui aasta varem. See näitab, et kohalike omavalitsuste usaldus hooldusperede vastu on kasvanud. Uutelt potentsiaalsetelt hooldusperedelt tuli aga avaldusi 5 tükki vähem (2022. aastal 47 vs 2021. aastal 52). Esmavestlusi peeti seevastu 20 võrra rohkem kui tunamullu, seega võib väita, et huvi kasuvanemluse vastu kasvas, aga vastutustundliku otsuse tegemine võtab peredel aega. Sotsiaalkindlustusametisse (SKA) jõuab ligi kaks lapsendaja- või hoolduspere avaldust nädalas ja seda polegi nii vähe.
Sissejuhatuseks statistiline võrdlustabel:
Esmavestlusi
pidas sotsiaalkindlustusameti (SKA) perede hindamise tiim 2022. aastal kokku 209 potentsiaalse kasupere või -vanemaga (võrdluseks: 2021. aastal tehti esmavestlusi 189). Kõige aktiivsemad kuud esmavestluste osas olid märts, juuni ja oktoober. Märtsi suurt esmavestluste arvu (33) seostame Ukraina sõja algusega eelmise aasta veebruaris.
Esmavestlus on perede hindamise ja ettevalmistuse esimene etapp, kus pere ja perede hindaja saavad omavahel tuttavaks. Vestlused toimuvad üldjuhul silmast silma Tallinna, Tartu, Narva, Jõhvi, Pärnu või mõne muu linna SKA kontoris. Pere räägib vestlusel oma motivatsioonist ja huvist, SKA peaspetsialist tutvustab põhjalikult perede hindamise ja ettevalmistuse protsessi kõiki osi ja nende eesmärke ning selgitab millega hindamine algab ja millega lõppeb. Samuti selgitab ta peredele, kes on need lapsed, kes vajavad kasuvanemat, toob näiteid. Aitamaks perel otsustada, kas ta on avalduse esitamiseks valmis, suunatakse pere esmakohtumise järgselt iseseisvale tööle lugema ja tutvuma
www.hoolduspere.ee lehega (kui nad pole seda juba varem teinud) ning kodus arutama dilemmalugude üle, mis perede hindaja kohtumisel kaasa annab.Peale esmavestlust otsustab pere, kas esitada SKA-le avaldus, et hakata hoolduspereks ja saada vastav koolitus.
Kokku esitati SKA-le mullu 131 avaldust:
47 hoolduspere-, 43 lapsendamise- ja 41 peresisese lapsendamise avaldust. Enim avaldusi tuli Harjumaalt ja Ida-Virumaalt, ka enim laste paigutusi oli 2022. aastal Harjumaal ja Ida-Virumaal. Suurem osa avalduse esitanud inimestest on sündinud 1980ndatel, aga vanim oli sündinud 1959. ning noorim 1995. aastal. Kaheksa peret märkis oma suhtluskeeleks vene keele.Hea meel on, et oma kodu leidis 2022. aastal rohkem lapsi, kui aasta varem– see näitab, et pered on enam valmis võtma enda juurde ka suuremaid lapsi, erivajadustega lapsi, ja lapsi koos õdede-vendadega. See näitab ka, et kohalike omavalitsuste usaldus hooldusperede vastu on kasvanud ja lapsi paigutatakse peredesse rohkem.Loomulikult ootame, et uute avalduste arv oleks suurem, et meil oleks piisavalt peresid, kes oleks valmis lapsele kodu pakkuma. Samas peab olema tegemist läbimõeldud otsusega. Pered, kes võtavad enda ellu ja südamesse teistest vanematest lapse, peavad olema oma otsuses kindlad. Kui mõelda, et meieni jõuab sisuliselt kaks lapsendaja- või hoolduspere avaldust nädalas, siis Eesti väiksust arvestades polegi seda ehk nii vähe?Pered ise on välja toodud, et otsuse tegemistel mõjutavad neid erinevad kriisid: covid, sõda, majanduslik ebaturvalisus – kõik see paneb mõtlema, kas ma olen valmis enda perre veel ka lapse võtma.Vahe esmavestluste (209) ja tegelike avalduste (131) vahel on normaalne. Vahe tulebki pigem hoolduspere- ja lapsendamise huviliste arvelt (peresisesed lapsendajad üldjuhul siiski esitavad avalduse kohe peale esmavestlust).Esmavestluse eesmärgiks on anda ülevaade lastest, kes endale peret vajavad, ootustest tulevasele kasuvanemale ja hindamisprotsessist. SKA eesmärk pole iga hinna eest avaldus kätte saada, vaid anda peredele mõtteainet, et nad saaksid objektiivselt oma ressursse ja valmisolekut kaaluda. Halvim, mis kasuperre elama asunud lapsega saab juhtuda, on see, et teda ta uues peres ei taheta ega armastata või koguni loobutakse. Vahel võib perede valmisolek ja küpsemine võtta pikalt aega, näiteks alles hiljuti esitas SKA-le lapsendamisavalduse pere, kes käis esmavestlusel 16 kuud tagasi. On ka normaalne, et avaldust ei esitata kunagi.
2022. aasta lõpu seisuga on sobivaks hinnatud peresid registris:
- hooldusperesid 34
- lapsendajaid 78
Hooldusperede registris on suuremas osas pered, kel on valmisolek pigem terveks, üksikuks (äärmisel juhul kaheks) väikelapseks. Lapsed, kes otsivad endale peret on aga väga erinevaid – nad on igas vanuses, neil võib olla puue või pikaaegse varase lapsepõlvetrauma tõttu väga suur abivajadus. Seetõttu ei pruugi perede ja laste nö profiil omavahel kattuda.
Laste ja perede kokkuviimine eeldab kogumis hindamist (võimalused, mõlema osapoole valmisolek, toe saamise võimalused jne).
Alati otsime lapsele sobivat peret, mitte vastupidi. Iga juhtum, iga lapse ja pere lugu on erinev. Seetõttu pole lihtsa aritmeetikaga, et paigutame asenduskodudes olevad lapsed vabadesse peredesse, midagi teha.Väga suur roll javõtmetähtsus, et lapsed leiaksid endale sobiva pere, on laste eestkostjatel ehkomavalitsustel. Oluline on, et sünniperest eraldatud lapsed läheksid elama hooldusperre võimalikult kiirest, samuti ei tohiks unustada ka juba asenduskodudes elavaid lapsi, vaid ka neile tuleks jätkuvalt päris oma kodu ja perekonda otsida.
SKA on siin kohalikele omavalitsustele toeks ja abiks, me aitame laste ja perede kokkuviimisel ning registrist sobivaima pere valikul, nõustame perede edasise toetamise osas läbi oma tugiteenuste.
Alati tasub proovida peret leida ka neile lastele, kelle jaoks esmapilgul tundub see võimatu
. Näiteks leidis 2022. aastal oma kodu kahe pere 3 õde-venda, kes olid pikalt asenduskodus elanud ja osad lastest juba teismelised. Pere on leidnud ka puudega lapsed, haiged lapsed. Kui täna sobivat peret pole, siis võib-olla saab selline pere hinnatuks homme.
Lapsendajate registris on pered, kelle peamine motivatsioon ja soov on olla lapsevanem. Neil puudub valmisolek seista silmitsi kas või õhkõrna võimalusega, et laps naaseb sünniperre või bioloogiliste vanemate ja laste vahelise suhtluse hoidmiseks. Lapsendajate registris on pered, kes ootavad oma perre pigem koolieelikut ja tervet last.
Lapsendajate registris on palju peresid, sest lapsendamiseks vabu lapsi on Eestis vähe. Lapsendamine eeldab, et laps on orb või ta vanematelt on täielikult hooldusõigus ära võetud. Selliseid lapsi on aga meie asenduskodudes vähe. Enamasti on laste bioloogiliste vanemate hooldusõigust piiratud. Ka siin ärgitame laste eestkostjaid ehk omavalitsusi laste hooldusõiguse staatust pidevalt üle vaatama ja vajadusel uuesti kohtusse pöörduma, seda näiteks olukordades, kus bioloogiliste vanemate ja laste vahel on side täiesti katkenud.
Mis toimus samal ajal Eestis ja maailmas
2022. aasta läheb ajalukku ka kui aasta, mil Venemaa alustas sõda Ukrainas. Eesti inimeste ebakindlust tuleviku suhtes suurendasid lisaks sõjahirmule ka inflatsioon, majanduslangus ja energiakriis. Kuhugi ei olnud kadunud ka 2020. aastal levima hakanud koroonaviirus.
2022. aastal sündis viimase saja aasta lõikes kõige vähem lapsi
Statistikaameti andmetel oli 2022. aastal sündimus Eestis rekordiliselt madal, jäädes vaid 11 588 juurde. Seda on 1550 võrra vähem kui 2021. aastal ja see on madalaim näitaja alates 1919. aastast, mil hakati praegusel kujul sündide statistikat avaldama. 1919. aastaga võrreldes on vahe ligi 7000 sündi. Sada aastat tagasi ehk 1923. aastal sündis ligi 11 000 last rohkem kui mullu.
Eesti meedias oli hoolduspere teema hästi nähtav
ERR tõi 2022. aastal sotsiaalkindlustusameti toel ETV eetrisse uue eestikeelse doksarja “Koduteel”, mis on pühendatud sünnivanemate hoolest ilma jäänud lastele ning peredele, kes pakuvad neile kodusoojust ja armastust. ETV+ tuli aga välja „Koduteel venekeelse sarja teise hooajaga “Домой”.„Pealtnägija“ külalissaatejuht Ivo Linna käis jõulude eel hooldusperedel külas ja Kanal2-s oli eetris saade „Tere tulemast hoolduspereks!“.2022. aastal jagasid hoolduspered oma kogemusi mitmes Vikerraadio „Huvitaja“ saates ning Raadio 4 eetris olnud venekeelses saatesarjas „Ребенок ищет семью“.
Intervjuud hooldusperede ja valdkonna spetsialistidega ilmusid ajakirjades Pere ja Kodu, Anne & Stiil ning Eesti Naine, samuti ajalehtedes Postimees, Õhtuleht, Pealinn ja Saarte Hääl. Kõik need lood on leitavad veebilehelt hoolduspere.ee.
Populaarseimad lood, mille loetavus ulatus mõne puhul lausa 60 tuhandeni, olid:
- 53aastaselt emaks. „Kahtlesin, kas minu vanuses üksikule naisele lapsi antakse.“
- Geipaari teekond lapsevanemateks: „Päev pärast sünnipäeva saime kõne, et üks väike tüdruk vajab kodu“
- Võtsin enda perre teismelise, kes hulkus, laamendas ja varastas. Edasine oli tõeline takistuste rada
- Lastekodus kasvavate laste hingekriipivad lood: veel kodus elades pidime maja pragudesse lund toppima, et veidigi soojem oleks
- Kriisihoolduspere ema: Mõni laps nutab mu rinnal, teine katsub mind öösiti veendumaks, et olen alles
SKA korraldas koostöös Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooliga kaks asendushoolduse teemalist seminari, kus osalesid teiste seas sotsiaalvaldkonna uus põlvkond ehk tudengid. Lisaks toimus mitmeid väiksemaid vestlusringe ja filmiõhtuid – kõik eesmärgiga inimeste südant puudutada ja kasuvanemluse teemat tutvustada.
SKA jätkas aasta varem alustatud asendushoolduse uudiskirja välja saatmist peredele ja valdkonna spetsialistidele. 2022. aastal läks välja seitse uudiskirja ja uudiskirja saajate arv kasvas aastaga ligi 700 inimese võrra (1000-lt kirjasaajalt 1780-ni).
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtvalt võib väita, et huviga hoolduspereks saamise vastu oli Eestis kõike eelnevat arvesse võttes hästi. Huvi kasvas, aga selline suur otsus nagu lapse oma perre võtmine võtab aega ja nii tähtis otsus ei tohigi uisapäisa sündida.
Teksti koostasid:
SKA lapsendaja- ja hooldusperede hindamise teenuse juht Irje Tammeleht
SKA asendushoolduse teavitustegevuse peaspetsialist Silja Oja
https://tarkvanem.ee/kasupere-artiklid/ulevaade-2022-aastal-paigutati-hooldusperedesse-rohkem-lapsi-kui-varem/
Dokumentaalfilmide sari „Koduteel“ kutsub mõtlema kasuvanemaks saamise võimalusele
10.01.2022
Fotol: kaader filmist „Koduteel“
2021. aasta detsembri lõpus jõudis sotsiaalkindlustusameti toel ETV+ eetrisse dokumentaalsari „Koduteel“, mis on pühendatud asendushooldusel elavatele lastele ning inimestele, kes pakuvad neile hoolt ja armastust. Tegemist on ERRi ajakirjanike Tatjana Gassova ja Jevgenia Volohhonskaja unikaalse autoriprojektiga. Režissöör on Alesja Suzdaltseva. Filmid on vene keeles eestikeelsete subtiitritega.
Sarja on võimalik järelvaadata Jupiterist SIIT!
Dokumentaalfilmide sari „Koduteel“ koosneb viiest osast:
- „Väikelaste turvakodu“Esimeses osas saavad vaatajad teada, kuidas satuvad lapsed väikelastele mõeldud turvakodusse ja milline tulevik neid seal ootab „Lapsendaja"ja „Elutee“.
- Teine, kaheosaline film räägib perest, kes on lapsendanud kaks tüdrukut, ning neiust, kelle lapsepõlv ja noorukiiga möödusid lastekodus. Lastekodu“.
- Kolmandas osas saab teada, kuidas elavad lapsed tänapäeval pere- ja asenduskodus, kuidas on nende elu korraldatud ning millest nad unistavad.
- Neljas film„Hoolduspere vanem“ ja „Bioloogiline vanem“koosneb kahest osast. Esimeses tutvustavad autorid vaatajatele peret, kes on võtnud enda hoole alla tüdruku, kes varem elas asenduskodus. Teises osas räägitakse lapse kohtumistest bioloogiliste vanematega ja sellest, millist rolli need kohtumised lapse elus mängivad.
- Projekti viimases, kaheosalises filmis „Erivajadustega laps“ ja„Minu valik“ külastavad autorid asenduskodu, kus kasvavad erivajadustega lapsed. Teises osas räägitakse tulevaste kasuperede tugi- ja ettevalmistussüsteemist „PRIDE“.
Eesti pere- ja asenduskodudes (vana nimega lastekodu) kasvab umbes 800 last ning igal aastal eraldatakse sünniperest erinevatel põhustel umbes 250 last. Enamikku asenduskodus kasvavatest lastest ei saa lapsendada, kuna nende bioloogilistelt vanematelt ei ole täielikult vanemlikke õigusi ära võetud. Neile lastele saab pakkuda armastust ja hoolt, hakates nende hoolduspereks.
Dokumentaalsarja eesmärk on juhtida tähelepanu kasuvanemluse teemale. „Selle vahva projekti raames räägime peret vajavatest lastest ja soovime julgustada inimesi mõtlema võimalusele pakkuda neile hoolt ja armastust oma pere rüpes,” selgitas sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna nõunik Nadežda Leosk. „On palju erinevaid põhjuseid, miks lapsed ei saa kasvada sünniperes. Mõnikord jäävad vanemad ootamatult haigeks, nad võivad olla kimpus sõltuvushäiretega või eluraskustega. Sel juhul ongi väga oluline leida lapsele võimalikult kiiresti uus kodu ja hooliv pere.“
“Filmide mõte tekkis üsna spontaanselt. Kogu see teema tekitab terve spektri emotsioone vihast imetluseni, siin on inimesed, saatused, tahtejõud ja vastuseis. Ja loomulikult on kesksel kohal iga kangelase isiklikud lood. Oleme väga tänulikud, et meie idee on toetuse leidnud ja ellu kutsutud,“ jagas mõtteid üks autoritest ja ajakirjanik Tatjana Gassova.
„Just sotsiaalsete probleemidega tegeleva ajakirjanikuna olen selle teema vastu huvi tundnud pikemat aega. Oleme ka varem teinud üksikuid saateid, mis olid pühendatud lapsendaja- ja hooldusperede teemale, ent need formaadid ei andnud võimalust rääkida kõigist nüanssidest,“ ütles ajakirjanik Jevgenia Volohhonskaja. „Nii tekkiski idee teha eraldi sari, mis näitaks laste tegelikku elu. Selgus, et kolleeg Tatjana Gassova unistas sarnasest projektist ning selle kokkusattumuse pinnalt oli meil huvitav ja lihtne teha koostööd.“
Dokumentaalfilmid on üles ehitatud inimeste isiklikele lugudele. Autorid tutvustavad vaatajale esmakordselt pere- ja asenduskodudes kasvavate laste eluolu ning räägivad ka lapsendamise ja hoolduspereks olemise üksikasjadest. Vaatajad saavad teada, milliste rõõmude ja väljakutsetega seisavad silmitsi inimesed, kes soovivad lapsele pakkuda kodu, miks on oluline hoida sidet sünnivanematega ja kuidas asenduskodus üles kasvanud lapsed oma elu edaspidi korraldavad.
Kasuvanemluse kohta leiab lisainfot veebilehelt www.hoolduspere.ee.
Peresaade. Hoolduspere – kodu südames sündinud lapsele.
https://tarkvanem.ee/kasupere-artiklid/peresaade-hoolduspere-kodu-sudames-sundinud-lapsele/
Laps on pereootel.
Eestis on ligi 800 last, kes ei saa kasvada oma sünniperes. Põhjuseid on erinevaid, näiteks vanemate ootamatud haigused, sõltuvusprobleemid ja muud elulised raskused. Õnneks on meil palju hoolivaid peresid, kes on avanud sellisel juhul oma südame ja koduukse lastele. Ometi on asendushooldust vajavaid lapsi kordades rohkem.
Sünniperest lahkumine on lapse jaoks raske sündmus. Seetõttu on ääretult oluline otsida talle toetav, mõistev ja turvaline kodu. Vahel õnnestub leida lapsele uus elupaik lähedaste juures, ometi ei ole see alati võimalik. Sel juhul saabki just hoolduspere pakkuda lapsele lühi- või pikaajaliselt kodusoojust ja armastust.Vaata lühifilme, kus kogemusi jagavad hoolduspered, kes pakuvad hoolt ja armastust lastele, kel ei ole võimalik kasvada sünniperes. Filmides räägitakse, milliste rõõmude ja muredega põrkuvad hoolduspered ning mida tähendab see kogemus nii lapsele kui ka perele.
Asendushoolduse pered saavad alanud aastast peretoetaja
https://tarkvanem.ee/kasupere/
Pilt on illustratiivne FOTO: MTÜ Igale Lapsele Pere
Hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele pakutakse alates käesolevast aastast peretoe teenust. Sotsiaalministeeriumi kinnitusel tähendab see, et pere saab endale kindla inimese, kes suhtleb nendega regulaarselt, jälgib pere toimetulekut lapse kasvatamisel, vajadusel nõustab ja toetab probleemide ennetamisel või lahendamisel.Teenust osutavad sotsiaalkindlustusameti lepingupartnerid üle Eesti. Teenuse võimalust pakutakse igale uuele asendushoolduse perele ning vajaduspõhiselt ka neile, kes juba mõnda aega on last kasvatanud ning on tekkinud vajadus tõhusama toe järele. Peretoe teenus annab asendushooldust pakkuvatele peredele senisest suurema kindlustunde, et pered ei jää oma muredega üksi ning probleeme on võimalik avastada ja lahendada võimalikult vara.
https://www.postimees.ee/7146000/asendushoolduse-pered-saavad-alanud-aastast-peretoetaja?fbclid=IwAR2GeAzN0WuwFX4H8sFGo7PzW9IwPFr9c2O_2l1mSQSI5DkPry0XypuGUh0
LAPSENDAMISE JA HOOLDUSPERRE PAIGUTAMISE JÄRGNE SEIRESÜSTEM 2020-2021
Analüüsi eesmärk oli kaardistada lapsendaja- ja hooldusperede hetkeolukord ehk nende probleemid ja vajadused ning selle pinnalt töötada välja lapsendamise ja lapse hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem. Seiresüsteemi väljatöötamisel tugineti välisriikide kogemuse ning kirjanduse ja intervjuude analüüsile.
Töö tulemustest selgus, et lapsendaja- ja hooldusperede praeguses tugi- ja seiresüsteemis on mitmeid kitsaskohti. Intervjuudest ilmnes, et praeguse seiresüsteemi suurimaks takistuseks on eelkõige usaldamatus pere ja KOV-i spetsialistide vahel, kuivõrd pered ei julge enda probleeme alati ametnikega jagada. Probleemi teine ots peitub selles, et hetkel on KOV-i lastekaitsetöötajatel kohustus pere heaolu jälgida kodukülastuste kaudu vaid 2 korda aastas, mis ei ole piisav. Samuti tuli intervjuudest välja, et KOV-ide suutlikkus on erinev ning sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad ei pruugi omada suurt kogemuste pagasit hooldusperre paigutatud laste ja hoolduspere vanematega tegelemisel ja suhtlemisel (kuivõrd mõnes omavalitsuses oma hooldusperesid väga vähe). Ka hooldusperre paigutatud lapse juhtumiplaani täitmine ei ole tänases süsteemis nii põhjalik ja sisukas kui peaks. Järgnevalt on välja toodud peamised soovitused ning muudatusettepanekud, mis peaksid tagama tõhusama lapsendaja- ja hooldusperede vajaduste kaardistamise ning neile toe pakkumise:
- Selleks, et pakkuda lapsendaja- ja hooldusperedele suuremat tuge ning muuhulgas toetada ka KOV-i spetsialistide tööd perede seiramisel, soovitame SKA-l välja töötada ja käivitada tugispetsialisti teenuse. Tugispetsialist on inimene, kes annaks peredele infot, nõustaks, kuulaks ära ning samal ajal jälgiks aktiivselt ja regulaarselt ka lapse arengut ning toetaks KOV-i spetsialisti lapse heaolu arengu plaani täiendamisel. Tugispetsialist annab ühelt poolt perele võimaluse jagada enda rõõme ja muresid usaldusväärse isikuga, kes on pidevalt nende kõrval, ning teisalt aitab tugispetsialist KOV-i spetsialistil jälgida ja toetada lapse arengut hooldusperes. Tugispetsialist peaks omama teadmisi lastekaitsesüsteemist, olema kursis lastekaitsetöö alustega ning eelistatult PRIDE-teadlik inimene või PRIDE koolitaja. Kuigi lapsendajaperedel ei ole kohustust ega sageli ka soovi jääda pärast lapsendamise kohtuotsust KOV-i vaatevälja, siis peab ka neil olema võimalus pärast lapsendamist tugispetsialisti teenust kasutada. Tugispetsialisti teenuse väljatöötamine hõlmab ka võrgustikutööd ning erinevatele osapooltele teenuse tutvustamist.
- Praeguses süsteemis koostatakse laste heaolu hindamise seiramiseks juhtumiplaan, mida KOV-i lastekaitsetöötajal on kohustus perioodiliselt üle vaadata ning vajaduse korral muuta. Juhtumiplaan on ühtlasi kõigi osapoolte jaoks üks tähtsamaid dokumente, kus on kirjas kõik olulised kokkulepped. Nimetus „juhtumiplaan“ viitab keeleliselt üksiksündmusele (Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on juhtum võrdeline üksiksündmusega) ning on näide ametnikukesksest sõnavarast. Kuivõrd sõnadel on oma mõjuväli, siis teeme ettepaneku, et juhtumiplaan nimetataks ümber lapse heaolu arengu plaaniks ehk lühendina HEA plaan. Nimetus „lapse heaolu arengu plaan ehk HEA plaan“ kirjeldab paremini selle dokumendi olemust ja eesmärki seades ka keeleliselt esikohale lapse heaolu ning vältides lapse arengu toetamise taandamist üksikjuhtumile.
- Selleks, et lapsendaja- ja hooldusperede vajadused saaksid paremini märgatud, on oluline, et KOV-i spetsialistide ning perede omavaheline usaldus kasvaks. Kuivõrd hetkel on KOV-i spetsialistide kohustus hooldusperesid külastada vaid 2 korda aastas, siis selgus nii välisriikide kogemuse kui ka intervjuude analüüsist, et seda on selgelt vähe. Usalduse tekke aluseks on tihe kontakt ning seetõttu on oluline, et nii KOV-i spetsialistid kui ka tugispetsialist on hooldusperega suhtlemisel proaktiivsed. Soovitame muuta kodukülastuste kohustust nii, et esimesel kuul külastab KOV-i lastekaitsetöötaja peret vähemalt ühe korra, soovituslikult esimese nädala möödumisel. Seejärel toimuvad kodukülastused 2; 3 ning 6 kuu möödumisel. Peale esimese poolaasta möödumist toimuvad külastused iga 6 kuu möödumisel ehk 2 korda aastas, kuid vajadusel sagedamini. Ühtlasi peaks HEA plaani ülevaatamine ehk hindamine toimuma esimest korda 3 kuu möödumisel (hinnatakse kohanemisplaani), seejärel 6 kuu möödumisel ning edaspidi vähemalt korra aastas.
- Intervjuudest ilmnes, et KOV-i spetsialistid vajaksid suuremat tuge kodukülastuste korraldamisel ning hoolduspere laste ja vanematega suhtlemisel. Selleks, et toetada KOV-i spetsialistide tööd hooldusperede seiramisel ning vajaduste kaardistamisel ja toe pakkumisel, on oluline, et neil oleks kodukülastuste korraldamisel võimalik tugineda toetavale abimaterjalile/meelespeale, mis hõlmab teemasid ja küsimusi, mida peaks vestlusel lapse ja perega läbi käima. Ka hooldusperedel peaks olema võimalus enne kodukülastuse toimumist läbi mõelda viimase perioodi olulisemad sündmused, probleemid ja kordaminekud. Seega teeme ettepaneku SKA-l välja töötada KOV-i lastekaitsetöötaja kodukülastuse meelespea ehk lühikese töölehe, mis lähtuks eelkõige lapse heaolu kolmnurgast ning abistava töölehe ka hoolduspere vanema(te)le ja lapsele võtmeteemade ja küsimustega. Lisaks sellele, on väga oluline pakkuda KOV-i lastekaitsetöötajatele praktilisi ja rollimängudel põhinevaid ja hoolduspere laste spetsiifikat silmas pidavaid koolitusi, mis toetaksid neid hooldusperedega suhtlemisel ja nende vajaduste märkamisel ja hindamisel. Samuti peaks KOV-i lastekaitsetöötajaid koolitama traumateadlikumaks.
- Individuaalsel tasandil tehtava ehk juhtumipõhise seire eesmärgiks on kaardistada konkreetse pere ja lapse probleemid ja vajadused. Samas ei anna juhtumipõhine seire võimalust kaardistada laiemalt ehk nö riigi tasandil lapsendaja- ja hooldusperede olukorda, vajadusi ja arenguid. Selleks soovitame välja töötada täiendava üleriigilise seire, mille eesmärk oleks koguda üle kõigi lapsendaja- ja hooldusperede üldistatavat tagasisidet ning kasutada seda strateegiliselt lastekaitsesüsteemi toimimise arendamiseks ja parendamiseks. Kuna selline seiramine ei oleks isikustatud lapse või pere tasandil, siis see ei annaks hinnangut, kas konkreetse pere või lapse õigused ja heaolu on tagatud, kuid aitaks üle kõigi lapsendaja- ja hooldusperede teha vajadusel muudatusi lastekaitsetöös ning lapsendamise ja hooldusperre paigutamise korralduses.
Selleks, et nii lapsendaja- kui ka hooldusperede heaolu ja turvatunne oleks tagatud, on oluline, et neil oleks ümber tugisüsteem. Käesolevas töös väljapakutud muudatusettepanekud on üks viis, kuidas perede heaolu tõsta, kuid samas ei olnud antud töö eesmärk leida lahendusi kõigile asendushoolduse süsteemi probleemidele. Seega, peab arvestama, et ainult seiramisega perede kõiki probleeme ei lahenda ning on veel mitmeid probleeme laiemas asendushoolduse tugisüsteemis, millele peaks samuti tulevikus rõhku panema.
Merlin Nuiamäe, Meeli Murasov, Anne Randväli, Märt Masso
http://www.praxis.ee/tood/lapsendamise-ja-hooldusperre-paigutamise-jargne-seiresusteem/