Analüüsi eesmärk oli kaardistada lapsendaja- ja hooldusperede hetkeolukord ehk nende probleemid ja vajadused ning selle pinnalt töötada välja lapsendamise ja lapse hooldusperre paigutamise järgne seiresüsteem. Seiresüsteemi väljatöötamisel tugineti välisriikide kogemuse ning kirjanduse ja intervjuude analüüsile.

Töö tulemustest selgus, et lapsendaja- ja hooldusperede praeguses tugi- ja seiresüsteemis on mitmeid kitsaskohti. Intervjuudest ilmnes, et praeguse seiresüsteemi suurimaks takistuseks on eelkõige usaldamatus pere ja KOV-i spetsialistide vahel, kuivõrd pered ei julge enda probleeme alati ametnikega jagada. Probleemi teine ots peitub selles, et hetkel on KOV-i lastekaitsetöötajatel kohustus pere heaolu jälgida kodukülastuste kaudu vaid 2 korda aastas, mis ei ole piisav. Samuti tuli intervjuudest välja, et KOV-ide suutlikkus on erinev ning sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad ei pruugi omada suurt kogemuste pagasit hooldusperre paigutatud laste ja hoolduspere vanematega tegelemisel ja suhtlemisel (kuivõrd mõnes omavalitsuses oma hooldusperesid väga vähe). Ka hooldusperre paigutatud lapse juhtumiplaani täitmine ei ole tänases süsteemis nii põhjalik ja sisukas kui peaks. Järgnevalt on välja toodud peamised soovitused ning muudatusettepanekud, mis peaksid tagama tõhusama lapsendaja- ja hooldusperede vajaduste kaardistamise ning neile toe pakkumise:

• Selleks, et pakkuda lapsendaja- ja hooldusperedele suuremat tuge ning muuhulgas toetada ka KOV-i spetsialistide tööd perede seiramisel, soovitame SKA-l välja töötada ja käivitada tugispetsialisti teenuse. Tugispetsialist on inimene, kes annaks peredele infot, nõustaks, kuulaks ära ning samal ajal jälgiks aktiivselt ja regulaarselt ka lapse arengut ning toetaks KOV-i spetsialisti lapse heaolu arengu plaani täiendamisel. Tugispetsialist annab ühelt poolt perele võimaluse jagada enda rõõme ja muresid usaldusväärse isikuga, kes on pidevalt nende kõrval, ning teisalt aitab tugispetsialist KOV-i spetsialistil jälgida ja toetada lapse arengut hooldusperes. Tugispetsialist peaks omama teadmisi lastekaitsesüsteemist, olema kursis lastekaitsetöö alustega ning eelistatult PRIDE-teadlik inimene või PRIDE koolitaja. Kuigi lapsendajaperedel ei ole kohustust ega sageli ka soovi jääda pärast lapsendamise kohtuotsust KOV-i vaatevälja, siis peab ka neil olema võimalus pärast lapsendamist tugispetsialisti teenust kasutada. Tugispetsialisti teenuse väljatöötamine hõlmab ka võrgustikutööd ning erinevatele osapooltele teenuse tutvustamist.
• Praeguses süsteemis koostatakse laste heaolu hindamise seiramiseks juhtumiplaan, mida KOV-i lastekaitsetöötajal on kohustus perioodiliselt üle vaadata ning vajaduse korral muuta. Juhtumiplaan on ühtlasi kõigi osapoolte jaoks üks tähtsamaid dokumente, kus on kirjas kõik olulised kokkulepped. Nimetus „juhtumiplaan“ viitab keeleliselt üksiksündmusele (Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on juhtum võrdeline üksiksündmusega) ning on näide ametnikukesksest sõnavarast. Kuivõrd sõnadel on oma mõjuväli, siis teeme ettepaneku, et juhtumiplaan nimetataks ümber lapse heaolu arengu plaaniks ehk lühendina HEA plaan. Nimetus „lapse heaolu arengu plaan ehk HEA plaan“ kirjeldab paremini selle dokumendi olemust ja eesmärki seades ka keeleliselt esikohale lapse heaolu ning vältides lapse arengu toetamise taandamist üksikjuhtumile.
• Selleks, et lapsendaja- ja hooldusperede vajadused saaksid paremini märgatud, on oluline, et KOV-i spetsialistide ning perede omavaheline usaldus kasvaks. Kuivõrd hetkel on KOV-i spetsialistide kohustus hooldusperesid külastada vaid 2 korda aastas, siis selgus nii välisriikide kogemuse kui ka intervjuude analüüsist, et seda on selgelt vähe. Usalduse tekke aluseks on tihe kontakt ning seetõttu on oluline, et nii KOV-i spetsialistid kui ka tugispetsialist on hooldusperega suhtlemisel proaktiivsed. Soovitame muuta kodukülastuste kohustust nii, et esimesel kuul külastab KOV-i lastekaitsetöötaja peret vähemalt ühe korra, soovituslikult esimese nädala möödumisel. Seejärel toimuvad kodukülastused 2; 3 ning 6 kuu möödumisel. Peale esimese poolaasta möödumist toimuvad külastused iga 6 kuu möödumisel ehk 2 korda aastas, kuid vajadusel sagedamini. Ühtlasi peaks HEA plaani ülevaatamine ehk hindamine toimuma esimest korda 3 kuu möödumisel (hinnatakse kohanemisplaani), seejärel 6 kuu möödumisel ning edaspidi vähemalt korra aastas.
• Intervjuudest ilmnes, et KOV-i spetsialistid vajaksid suuremat tuge kodukülastuste korraldamisel ning hoolduspere laste ja vanematega suhtlemisel. Selleks, et toetada KOV-i spetsialistide tööd hooldusperede seiramisel ning vajaduste kaardistamisel ja toe pakkumisel, on oluline, et neil oleks kodukülastuste korraldamisel võimalik tugineda toetavale abimaterjalile/meelespeale, mis hõlmab teemasid ja küsimusi, mida peaks vestlusel lapse ja perega läbi käima. Ka hooldusperedel peaks olema võimalus enne kodukülastuse toimumist läbi mõelda viimase perioodi olulisemad sündmused, probleemid ja kordaminekud. Seega teeme ettepaneku SKA-l välja töötada KOV-i lastekaitsetöötaja kodukülastuse meelespea ehk lühikese töölehe, mis lähtuks eelkõige lapse heaolu kolmnurgast  ning abistava töölehe ka hoolduspere vanema(te)le ja lapsele võtmeteemade ja küsimustega. Lisaks sellele, on väga oluline pakkuda KOV-i lastekaitsetöötajatele praktilisi ja rollimängudel põhinevaid ja hoolduspere laste spetsiifikat silmas pidavaid koolitusi, mis toetaksid neid hooldusperedega suhtlemisel ja nende vajaduste märkamisel ja hindamisel. Samuti peaks KOV-i lastekaitsetöötajaid koolitama traumateadlikumaks.
• Individuaalsel tasandil tehtava ehk juhtumipõhise seire eesmärgiks on kaardistada konkreetse pere ja lapse probleemid ja vajadused. Samas ei anna juhtumipõhine seire võimalust kaardistada laiemalt ehk nö riigi tasandil lapsendaja- ja hooldusperede olukorda, vajadusi ja arenguid. Selleks soovitame välja töötada täiendava üleriigilise seire, mille eesmärk oleks koguda üle kõigi lapsendaja- ja hooldusperede üldistatavat tagasisidet ning kasutada seda strateegiliselt lastekaitsesüsteemi toimimise arendamiseks ja parendamiseks. Kuna selline seiramine ei oleks isikustatud lapse või pere tasandil, siis see ei annaks hinnangut, kas konkreetse pere või lapse õigused ja heaolu on tagatud, kuid aitaks üle kõigi lapsendaja- ja hooldusperede teha vajadusel muudatusi lastekaitsetöös ning lapsendamise ja hooldusperre paigutamise korralduses.

Selleks, et nii lapsendaja- kui ka hooldusperede heaolu ja turvatunne oleks tagatud, on oluline, et neil oleks ümber tugisüsteem. Käesolevas töös väljapakutud muudatusettepanekud on üks viis, kuidas perede heaolu tõsta, kuid samas ei olnud antud töö eesmärk leida lahendusi kõigile asendushoolduse süsteemi probleemidele. Seega, peab arvestama, et ainult seiramisega perede kõiki probleeme ei lahenda ning on veel mitmeid probleeme laiemas asendushoolduse tugisüsteemis, millele peaks samuti tulevikus rõhku panema.

Merlin Nuiamäe, Meeli Murasov, Anne Randväli, Märt Masso